Friday, July 25, 2014

Miks ma enam folgil ei taha käia

Tänase päeva veetsime ainsas võimalikus kohas - mere ääres. Vesi edelarannikul on jätkuvalt uskumatult soe, tundus täiesti ebareaalne, et põhjas on merevesi alla 20 kraadi. Kahjuks ei tasu tallinlastel allapoole ka tulema hakata, sest rannad on inimestest pungil täis. Päike võttis nii ägedalt, et mul on näos väga konkreetsed päikeseprillid. Ma miskipärast eeldasin, et juuli lõpus on selline mahedam olukord ja julgesin kogu aja prillidega olla. Seda enam, et enda meelest oli mul juba enne üsna päevitunud nägu. Ilmselgelt eksisin.

Selle põhja ja edelaga seoses tuli mul meelde, et mingi päev tabasin ära, et mul maailmajagude ilmakaartega segadus, selline euroopalik segadus. Näiteks pean ma iga kord peas kaarti keerutama, kui öeldakse USA idarannik. Sest kuidagi ebaloogiline on minu jaoks see, et nt London on läänes, aga New York ikkagi idarannikul. Mis sest, et need kaks asja ei puutu üldse üksteisesse. Austraaliaga on veel segasem - seda vaatan ma Eesti poolt ülevalt alla. Nii et Melbourn on minu esimese mõttena põhjas. Kuigi tegelikult on lõunas. Segane värk ma ütlen.

Tegelikult tahtsin paar sõna folgist rääkida. Praegu on selline olukord, et Ruudi läks koos vanavanematega folkima, hr H läks sõbraga kokku saama ja mina olen üksi kodus. Ja mul ei ole üldse seda tunnet, et oleks ka tahtnud kuskile minna. Eile käisime, sõime mulgiputru, vaatasime inimesi, käisime ka ühel kontserdil (Sünteri Sassi mälestuseks toimunul) ja kuigi kontsert oli suurepärane, polnud see ikkagi üldse see.

Folk oli minu jaoks aasta tippsündmus väga pikka aega. Kogu see ettevalmistus, mis algas folgipasside ostmise ja jätkus sobivate kostüümide valimisega, ning lõppes inimeste sissekolimisega mu vanemate majja, et koos need neli päeva täiega folkida. Ja folk tähendaski nelja päeva hommikust hommikuni kestvat pidu. Kusjuures mina olin alati väga kultuurne folgikülastaja, kes käis väga paljudel kontsertidel. Päris esimestel aastatel rohkem, hiljem neil kell kaks algavatele enam ei jõudnud. Vahel ei jõudnud ka kella neljastele. Aga see-eest jõudsin pikemalt ööklubis olla. Ühe asja sain kiiresti selgeks - folk oli lõbusam ilma kindla boyfriendita, nendega koos kippus alati kahtlane draama kaasnema. Ilma juhtus aga igasuguseid kummalisi lugusid. Kõik need öömaja vajavad inimesed, kelle koju kaasa vedasime ja kellele mu isa hommikuti pannkooke küpsetas. Kõik need ohjeldamatud tantsud, mis said lavaesistel esitatud. Ja mis seal salata, kõik need joodud õlled, mis uutele tutvustele ja põnevamatele tantsupoognatele kaasa aitasid.

Ma hakkasin folgil käima siis, kui see polnud veel päris süvapärismusmuusika, siis kui seal esinesid veel muu hulgas ka Dagö, Minu Isa Oli Ausus Ise ja L´dorado. Siis kui üks tippesinejaid oli Fluxus Belgiast koos hingematvalt ilusa lauljaga (meessoost) ja meeskoor Tbilisi, kes ei teinud küll tantsumuusikat, aga mida ikka kuulama mindi, sest see oli lihtsalt klassika. Siis kui veel ei olnud perimeetrit ja isegi kotte ei otsitud enne kontserdialale sisenemist läbi.

Viimane vembukas folk oli 2011, kui eneselegi ootamatult sattusin ringi hängima kolme tundmatu noormehega, kellest üks oli itaallasest muusik ja muusikapedagoog ning teine mind pidevalt ehmatas oma suudluskatsetega. Kolmas oli lihtsalt tore poiss, kellega hiljemgi netis suhtlesime.

Eile lossimägedes ringi jalutades ei näinud ma enam seda folki. Mitte kuskil. Ja asi ei ole ju loomulikult selles, et folgil ei käiks enam öömaja vajavaid välismaa noormehi. Mina lihtsalt ei tahaks neid enam oma kodusele diivanile paigutada. Ja sellepärast ma ei tahagi tegelikult üldse folgil enam käia. See kuidagi lörtsib neid ilusaid mälestusi. Ma kusjuures üldse väldin tagasiminemist paikadesse, kus ma olen õnnelik olnud. Uus (ja muutunud) kogemus vähendab varasema mälestuse eredust. Ja seda ma pelgan.

Aga lõpetuseks üks klassikaline folgikeevitus Haydamakylt:

2 comments:

  1. Nõustun. Ka ise käisin sellel aastal folgil ringi ja mõtlesin aina, et pole enam endine. Ma ise pole enam noor ja vallaline pidutseja ja hullaja. Kui varem sai folgil miljoni uue inimesega tutvutud ja toredaid öid veedetud, siis enam selline asi nagu ei tõmbagi. Tean ju juba eos, et kaon mingi aeg koju oma lapse ja mehe juurde. Ühesõnaga, folgi pidutsemisajastu on läbi, minu jaoks.
    Aga ma leian, et saan folgile varsti anda uue võimaluse ja uuel kujul. Nimelt kui laps veidi suurem (no et ei pea vankris tsillima), siis tuleks folgist lihtsalt tehagi armas pereüritus, mitte peoüritus. Lähed mehe ja lapsega ja loodetavasti veel mingi lapsega perega, käite kontserditel, tantsite tantse, ostate õhupalle ja suhkruvatti ja sisendate lapsele ka head muusikalist kultuuri.
    Praegu on aga tõesti natu-natukene nadi. Täpselt ei teagi, mis häirib, aga üldse pole lihtsalt see, millega olen folgil oma viimased 10 aastat harjunud. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures minu jaoks ei ole folk pereüritusena arvestatav alternatiiv :) Me käime küll ka kolmekesi, aga minu poolt eelkõige selleks, et kasvatada uut korralikku folgisõpra :D See on natuke sedamoodi, nagu ma ei tahtnud pärast ülikooli Tartusse elama minna, see on nii ülikoolilinn minu jaoks, et tööinimesena ei taha seal elada :)

      Delete