Wednesday, August 17, 2011

Vana-Inglismaa lossides

Panen kribinal.krabinal kirja ka reisi viimaste päevade muljed, enne kui need lõplikult oma värskuse kaotavad. Kurb on see, et tegelikult ongi nad juba hägustunud, nii et...:(
Aga siis:
13. august Chavenage House
Kujutage nüüd ette kõiki romantilisi filme, kus tegutsevad lossipreilid ja -härrad ja ka imeilusad tallipoisid, ja te näetegi oma vaimusilmas Chavenage House´i . Ja kui te kujutate veel ette filmides figureerivaid mõisahärrasid, siis tuleb teil silme ette just see härrasmees, kes meid vastu võttis :) Päriselt ka. Ühesõnaga Elisabethi-aegne (s.t 16. sajand, kes Inglismaa ajalugu ei mõika...nagu mina:) kolme tiivaga kivimürakas, mille sees olid maalid, vaibad, nõud, mööbel jne jne, mida tvaliselt näeb muuseumis. Praegune mõisahärra sai lossi endale pulmakingitusena oma onult, kusjuures selleks tuli tal kibekiirelt (10 päevaga) astuda altari ette oma pruudiga, kellega ta oli alles hakanud õrnusi vahetama. Lihtsalt sellepärast, et Inglismaa pärandiseadus on üsna veider ja onu hakkas hinge heitma. Aga lossist veel. Kuna see oli juba vanal ajal väga võimas koht ja selles elasid auväärsed inimesed, on siin peatunud päris suurel hulgal väga kõrgest soost inimesi. Välja võiks tuua kuninganna Anne (ärge küsige, milline, ma ei mäleta), kel oli kombeks alati igaltpoolt "suveniire" kaasa võtta, seega enne tema külaskäiku peideti kõik vähegi väärtuslik lukustatud uste taha; 20. sajandi kroonitud pead loomulikult; ja ka kodanik Ceomwell, kes ajas oma musti asju sealkandis ja ööbis toas, mis prageuseks on saanud üsna suureks turismiobjektiks kuulsate ja rikaste hulgas. Räägitakse, et vahetevahel käib Cromwell seal toas ka kummitamas, kuigi täiskohaga töötavat ta vaim ikka Londonis, nii et kord olevat üks kuulsus lossis ööbides vägagi hirmunud olnud, kuuldes igasuguseid kummalisi hääli oma pea kohalt. Hiljem küll selgus, et hääli tegi hoopis 70aastane lossihärra, kes mängis pööningul oma hirmsuure mänguraudteega...Cromwell muuseas peatus selles lossis, et sõlmida leping tollase lossiomanikuga, et too lööks maha Inglismaa kuninga Charles I, kusjuures härra oli nõus, kuid kui sellest kuulis lossipreili, olevat viimane tekitanud tõelise draama, süüdistades isa kogu suguvõsa au määrimises ning kuulutanud needust nii möödunud kui ka tulevastele põlvedele. Needuse kohapealt ei oska midagi öelda, aga kui õnnetu lossihärra ära suri, olevat tulnud matustele ka ilma peate Charles I, kes ta endaga kaasa viis. Ja nõnda olevat juhtunud kõikide järgnevate põlvedega ka. Kahjuks ei täpsustatud, kas nii juhtub ka tänapäeval.
Selles lossis on vändatud ka üsna palju romantilisi filme, nt ka üks Poirot´osa. Ükskord olevat filmitud ka stseeni, mis kätkes endas lahtist tuld, nõnda et filmitegijad kindlustasid loss igaks juhuks meeletu summa peale. Kogu lossiseltskond olevat tookord seisnud aias ning hõõrunud käsi, lootuses vabaneda kõikidest oma rahamuredest, kuid kahjuks tegid filmitegijad oma tööd professionaalselt ning loss seisab siiani vapralt püsti.

Ühesõnaga, tõiseslt lahe koht, rahuldamaks oma romantikavajadust ning mõtiskleda teema üle, kuidas mõningad inimesed sünnivad ikka nii kummalisse ellu ja elavadki nii, nagu meie, lihtsurelikud, ei oska ettegi kujutada.

14. august Berkeley [böökli või baakli] Castele
See oli eriti vana kindlus, 12. sajandist täpsemalt. Üks kolmest hiidvanast lossist, kus on järjepidevalt elanud sees üks suguvõsa (üllatus-üllatus, Berkeleyde oma siis). Selle koha kuulsaim lugu on seotus kuningas Edward II, keda väidetavalt rahvas väga ei armastanud, sest ta jättis hooletusse oma naise ja tegeles üksnes oma poisssõbraga. Aga see võib muidugi olla üksnes alatu laim. Ühesõnaga, see Edward II mõrvati selles lossis. või vähemalt legend has it nõnda.
Selle konkreetse lossiga seoses võiks rääkida lugusid Inglise kuningakoja käitumisest. Lugu nimelt selles, et kroonitud pead ei vaadanud sugugi hea pilguga sellele, et Berkeley loss oli nii võimas. Aga otseselt vallutada nagu ka ei tahtnud, seega kasutati kõveramaid teid. Ja kõige lihtsamaks mooduseks oli kuningatel ja kuningannadel minna külla :) Sest nende külaskäik kurnsa lossiomaniku niiii ära, et pärast seda pidi ikka tükk aega taastuma, enne kui endine staatus taastati. Eriti osav olevat olnud selles Elisabeth I, kelle ajast läks käibele ka väljend "kedagi välja sööma", sest tema olevat seda teinud täiesti metoodiliselt. Kord juhtus nii, et E I, tuli jälle külla, aga lossihärrat polnud kodus, E ei lasknud ennast sellest häirida, vaid läks jahile. Ja lasi maha 27 parimat hirve. Kui lossihärra sellest kuulis, olevat ta kuninganna tõsiselt käsile võtnud, nõnda et too lahkus silmapilkselt lossist, unustades isegi oma uhke päevateki maha. See päevatekk ripub nüüd trofeena lossi seinal :)



No comments:

Post a Comment