Kes on Kultuur?

Reisimälestused said selleks korraks siis laias laastus kirja pandud. Kindlasti oleks saanud parema, täpsema, emotsioonikama kirjelduse, kui ma oleks kohe seda kõike jäädvustanud, aga see pole ka ehk viimselt tähtis, oluline on see, et ma sain enda jaoks enam-vähem pidepunktid paika, et mis ja kes ja kus.

See postitus peaks nüüd olema Inglismaa-sarja viimane, n-ö kokkuvõttev post. Ja nagu ikka klassikaliste teoste puhul (:P), on ka siin alguse ja lõpu ühtsus. Kusjuures üldse mitte planeeritult, seos tekkis mul alles nüüd, seda teksti kirjutades. Ehk siis jõuame tagasi nende Sirpideni, millest oli juttu selle blogi teises postituses (viide inimestele, kes tahavad metoodiliselt mu teost lugeda ja mõista :D)

Küsimus püstitub muidugi juba pealkirjas - Kes on Kultuur? Just nõnda sõnastatult, sest küsimused "Mis on kultuur?" või "Kes on kultuurne inimene?" oleksid ehk liiga läbinähtavad ja viiksid mu mõtted liialt kitsale rajale.

Vajadus seda teemat käsitleda johtub muidugi mu reisist, kultuurireisist Inglismaale, milles osalesid kultuuriinimesed, kes tegelesid ainult kultuuri nautimisega. Vähemalt nõnda rõhutati selle reisi jooksul korduvalt. Meie emaga ei kuulunud ilmselgelt kultuuriinimeste hulka, ei ole me kunstnikud, arhitektid, fotograafid, õppejõud ega muidu ühiskonna eliidi alla kuuluvad isikud. Me olime juhuslikult sellesse gruppi sattunud inimesed, kes istusid bussi viimases reas ja vaatasid puhtast rõõmust ilusaid Inglise maastikke ja kauneid losse.

Samal ajal ei moodustanud ka ülejäänud reisiseltskond homogeenset rühmitust, vaid esindasid "erinevaid kultuure". Mõned näited:

• ilmselgelt väga korraliku lastetoaga kõrgel riigiametniku kohal olev mees oma naise ja tolle vanematega. Alati korrektselt riides (ei mingeid matkasaapaid või lohvakaid T-särke), alati viimistletud kõnepruuk, alati tähelepanelik kõige ja kõigi vastu (nt oli tema jaoks normaalne seista bussi trepi kõrval, ulatada käsi trepist alla tulevale naissoost isikule. Jumal aidaku mind, aga ma pole kunagi sellest teguviisist aru saanud, ma mõistaks veel, kui seistaks ÜLEVAL ja tõmmataks...), alati laialdased teadmised kõigi ja kõige kohta...Ja samas pidev rõhutamine, KUI kultuurne reisiseltkond meil on, kuidas tänu sellele peaks olema meil vaba ligipääs kohtadele, kuhu lihtsurelikke ei lasta, õigused, mida tavainimestele ei anta. Ja seda üksnes seetõttu, et me oleme kultuuri-, mitte ostureisil...Kusjuures, nende pere ostles tõsiselt mõnudega, aga kuna kohvrisse läksid kultuursed asjad, siis see ei lugenud.
• kunstnikud, kelle eripalgelisi teoseid me kindlasti oleme nautinud, kelle kätes ongi see müstiline EESTI KULTUUR ja selle edasiviimine. Ja inimesed, kes ei oska vabandada, kui kellelegi otsa kõnnivad või varbale astuvad, kes ei oska vastu naeratada ega viisakat vestlust arendada.
• õppejõud, kes on kindlasti hinnatud spetsialistid, inimesed, kes jagavad teadmisi, nii suuliselt kui kirjalikult. Ja kes ei mõista, et palve "Palun mitte pildistada" on täitmiseks. Ja kui neile antakse luba üksikuid kaadreid siiski teha, hakkavad valimatult klõpsima oma aparaatidega, poseerima muinsuste taustal, mõistmata, et nende teguviis võib kaasa tuua palju sekeldusi inimesele, kes andis neile loa salaja pilti teha...

No see loetelu võik muidugi olla pikem. Aga las ta jääb. Ma ei tea, äkki räägib minus solvumus selle pärast, et "mind ei võetud kampa", et ma ei kuulu nende äravalitute hulka. Küll tahaks öelda, et see pole nii. Kuid ma ei tea, sellepärast jätan ka ütlemata. Aga keeldun ka ütlemast, et ülalmainitud inimesed kuuluksid kuidagi inimkonna paremasse ossa. Inimesed on ju ilusad ja head, on üksteise suhtes vähemalt neutraalselt sõbralikud, siis on nad inimesed. 

Samal ajal tiksus mul pidevalt peas ka mõte, miks ometi peaks olema selline rõhutatult kultuurne reis koos kultuursete inimestega kuidagi parem kui lihtsalt tavaline reis. Selline, kus inimesed rõõmsalt pildistava üksteist Stonehendge taustal, ostavad vahelduseks ka hamburgereid ja joovad Pepsit, ei oiga vaimustunult mitte abstraktse kivikamaka peale, sest seda on puudutanud kuulus kunstnik, vaid pigem lähevad elevile, kui näevad tõusu ja mõõna...Ma ei tea. Keegi vist ei tea. Aga millegipärast me teame, kuidas on "kultuurne" ja kuidas "mittekultuurne". Isegi kui me kultuurset varianti oma südames kuidagimoodi paremaks ei oska pidada.

Ja kellad. Nad löövad ja löövad.