Eeee... sain pisut aega tagasi tabeli ülevaatega, kuidas jagunevad kursused tsüklite lõikes. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, kolmandal tsüklil on mind pandud reaalklassi kirjandust andma. Huvitav, mis sorti kirjandust?

Boulgakoff

Nädalavahetusel käisin veel üht Draamateatri tükki vaatamas, "Boulgakoffi" siis, kui postituse pealkirja järgi polnud veel arusaadav.

See oli etendus, mida ma surmkindlalt tahtsin näha, sest see on ju Bulgakov. Ja Bulgakov on minu jaoks midagi nii-nii-nii erilist, et raske on seda sõnadesse panna. Ma ei hooli suurt kirjanike/kunstnike/filosoofide elulugudest, üldjuhul on need talumatult igavad, paremal juhul jätavad mind lihtsalt külmaks, sest looming kui selline vähemalt minu jaoks küll ei muutu, kui ma tean, et see ja see autor tegi seda ja seda asja. Ma pole vist mitte ühtki elulugu kunagi läbi lugenud, Juhan Viidingu oma ükskord proovisin, aga no jumal, üldse ei haakunud. Ja nõnda ta lõpetamata jäi.

Aga no Bulgakov....tema elulugu mulle meeldib, selles on nii palju ilukirjanduslikkust, et see peaaegu nagu polegi kellegi pärisinimese lugu. Ja olgem ausad, eks "M&Ms" ongi ju paljuski eluloolist, nõnda et tegelikult vist ei saagi ma öelda, et mulle meeldib Bulgakovi lugu, vaid ma jumaldan Meistri lugu.

Sellise taustaga ma teatrisse läksin, kuigi pisut tekitas minus kõhklust moto "Mati Undi mälestuseks". Sest Mati Undi lavastatud "Meister ja Margarita" Vanemuises ei meeldinud mulle peaaegu absoluutselt mitte.

Lugu oli siiski Mihhaili lugu ja Matit ei paistnud kuskilt, minu rõõmuks. Oli rõõmsat vene hinge meeletus koguses valge veiniga, oli väljapurskavat loomevajadust, oli suurt andmust, suurt pettumust, suurt ängistust. Vastikust oli ka. Nii et kogu suur ja ilus ja valus lugu oli olemas.

Kahjuks oli seda kõike vist natuke palju, sest kohati võttis ikka hirmsasti venima, no eks lavastusel oli omajagu pikkust ka antud. Ja ma mõtlen, et kui see lugu ei oleks rääkinud Bulgakovist, siis ma ei teagi, kas ma üldse oleks suutnud vahepeal haigutusi vältida. Samas ei suuda ma välja mõelda ka ühtki seika, millest oleks võinud loobuda, kõik olid vajalikud, mängisid olulist rolli, et näha tunda, millist venivat piina "avaldamatu autori" rollis olek Bulgakovile tekitama pidi. Või samas, tõepoolest, millise vabaduse see Bulgakovile andis.

Lavakujundus meeldis mulle kangesti, ühelt poolt hästi ilus, teisalt lihtsalt väga nutikas. Kuigi Ugala lava selle kõige peale lagunema hakkas :D Ja muusikaline kujundus - kui ma tavaliselt suhtun üsna irooniliselt sellesse, kui dramaatilistel hetkedel pannakse taustaks võimas muusikapala, et inimesed saaksid aru, et no nüüd peab tajuma võimsust, siis siia see sobis. Sest koht oli iseenesest nii võimas. Ja "Kuldne linn", mis läbiva motiivina lavastuses oli, see oli nii täpselt õige meeleoluga, et super.

Nüüd järele mõeldes meeldis see etendus mulle ikka väga. Mis sest et oli pikk. A, ja esimest korda tegin ma seda, millest ma olen ikka unistanud, aga pole leidnud õiget kompanjoooni: me broneerismine endale vaheajaks laua :D See on alati nii peen tundunud, aga üksi on kuidagi hale ju lauas istuda. Selgus aga, et ka pr Irene on sellest salaja mõelnud, nii et lausa kaks inimest sai sel õhtul oma unistuse täide viia. Oli just nii peen, nagu ma lootsin. 

Panen siia ka lavastuse ametliku info  ja üks arvustus blogimaailmast , sest ma ise olen jõle kehv arvustuste kirjutaja :D

Pilt on Draamatetri kodulehelt muuseas.

Näljamängudest. Põgusalt

Mul on terve hulk teemasid, millest tahaks/võiks/peaks kirjutada/ma. Aga need on kõik sellised kahtlased teemad, mida ei söonda hästi torkida. Ja nii ma siis istun ja mõtlen omaette ja kurvastan sellepärast, et preili Sirkka juba saabuval kolmapäeval ära sõidab. Samas on mul tema pärast hea meel, eriti sellepärast, et ta võtab Prahasse kaasa ka kaalikaid ja kompotte, nii et üleühikapliks on ülikooli minemas :D

"Näljamängudest" rääkides. Huvitav, miks sarjade kirjutjad üldse üritavad sarja erinevatele osadele erinevaid nimesid panna. Noh, "Näljamängude" 3. osa on ju nt hoopis "Pilapasknäär". Ja teise osa nime ma isegi ei mäleta enam.

Igatahes...täitsa söödav sari oli. Kui seda 2. osa seal vahepeal ei oleks olnud, siis oleks täitsa pandav juba olnud. Ma ei saanudki aru, kas 3. osa esimene pool oli päriselt igav ja veniv või oli see igav ja veniv  2. osa inertsist.

Ma nõustun õde K-ga, kes leidis, et ei ole tõepärane, et kõikide halbade asjade taga on üks inimene. Samas see mõju, mis kogu süsteemil oli, tundus mulle mõõdukalt tõepärane. Kogu see enesekaitsestrateegia, mille olid nt võitjad välja töötanud. Või üldse päris lõpus...

Mulle meeldis, et vaatamata sellele, et sarjal oli "õnnelik lõpp", oli see kõike muud kui ninnnunännu õnnelik lõpp. Et tõepoolest, on sündmusi, millest ei saadagi enam üle ja nendega koos elamine on piin, lõputu piin, ükskõik kui paju sa mõistusega saad aru, et sellest peaks üle saama, üle olema. Sellega seoses on lugu tõelisem kui nt Harry Potter, mis muidugi ongi lasteraamat ja nii, aga kus surmadest saadakse ikka väga kergelt üle. Kerge väsimus, kerge kurbus ja juba lähebki elu edasi.

Et siis, sari tuleks ümber kirjutada kolmelt raamatult kahele, siis oleks täitsa põnev värk. Idee on ju kelmikas.

VEEL ÜKS ARVAMUS

Universumi Direktorile

Kallis UD, kui Sa oled tõeline Universumi Direktor, siis palun tee nii, et edaspidi oleks sel ajal, kui ma tahan minna trenni, ikkagi pump, mitte salsa. Ma saan aru, et paljude naiste jaoks on see isegi ehk tore üllatus, aga minu jaoks on see sama suur pettumus kui "Näljamängude" teine osa (lugesin muuseas ka kolmanda läbi, aga ei viitsi praegu kirjutada), ma tõesti ei taha olla tantsutrennis, sest ma ei tunne seal ennast hästi, ei emotsionaalselt, ei füüsiliselt. Ja ma teen trenni, sest mulle meeldib, mitte sellepärast, et peab. Ja sellepärast, armas UD, ära rohkem selliseid pahasid üllatusi mulle korralda.

Pühapäeval sai üle pika aja jälle teatris käidud. Draamateatril oli külalisetendus ja kuigi ma mõtlesin, et ma "Tuhkatriinumängu" vaatama ei lähe, siis läksid asjad lõpuks ikkagi nii, et meie dünaamiline trio (mina, preili Sirkka ja minu emps) istus puhvetis ja luristas jäätisekokteile.
Lavastus mulle meeldis, kuigi mu kaaslased kurtsid lõpuks, et nende meelest asi venis. Võib-olla tõesti, ma pole ammu tõsist värki vaatamas käinud, nii et olin niisamaga elevil, polnud mingit tempot ja pinget vajagi. Arusaamatuks jäi vaid see, miks ikka ja jälle näitlejate kõne saali ei kostnud - ei tahaks uskuda, et nii professionaalide pole lihtsalt häält, mida kõlada lasta.
Lugu iseenesest räägib Printsist ja Tuhkatriinust ja sellest, mis sai pärast. Ehk kui Prints hakkab ühel hetkel mõtlema, et ÄKKI see ikkagi pole minu Tuhkatriinu, kelle ta kaasa sai. Ja kuidas on nii raske leida Tõde, kui keegi seda ei mäleta/ei taha meenutada/ei julge tunnistada.

Kes tahab mõistlikku arvustust lugeda, LOEB SIRPI.

Eilse laupäevase päeva puhul käisin Tallinnas. Või tegelikult käisime, sest üksi poleks ma sinna kohta kindlasti läinud. Esialgne plaan nägi ette, et Ruudi jääb koju ja tegeleb talle eakohaste tegevustega, aga kuna ma lapsehoidmise osas saan siiski loota üksnes oma sugulastele, aga nemad olid see meie, kes Tallinna läks, võtsime tüübi kaasa ja lootsime parimat.

Ega tegelikult väga hull ei olnud. Peamine põhjus, miks ma üldse linna olin nõus minema, seisnes Apollo raamatupoes, nii et läksime Solarisse, kus me saime empsiga üsna kiiresti aru, et Ruudiga koos raamatupoes olla ei ole hea mõte. Nii võttsi vanaema ennast kokku ja suundus lapselapsega kinno, "Vaprakest" vaatama. See oli Rudolfol üldse esimene kinokogemus (ta ju ka maalt ja hobesega) ja tundus, et sai pisut karm valik tehtud. Esiteks 3D, mis mu endagi arvates on puhas haip ehk siis milleta oleks elu täpselt sama ilus kui sellega koos. Teiseks ütles mu emagi, et ikka päris mitu korda ehamatas ära. Nt siis kui ema karuks muutus. Juba see mõte tundub mulle ausalt öeldes natuke hirmus :D Aga jah, plaksumais ja Sidiga joogitops olevat päris head olnud.

Mina samal ajal võtsin Apollos mõnudega, tulemuseks 63 euro eest kraami, s.h üks mäng Ruudile, ülejäänu aga kõik raamatutes. Kusjuures ilukirjanduseni ma jälle ei jõudnud. Ma lihtsalt ei oska/raatsi/julge osta lugemisraamatuid, selleks on mul raamatukogu. Või õde K. Vanad lemmikud on mul endal kõik olemas, uusi olen ka järjest ostnud, hetkel polegi ühtegi sellist raamatut järjekorras. Mõnda aega veeretasin Pratchettit käes, mõtlesin, mõtlesin ja siis panin ikkagi riiulisse tagasi. Kalliks pidasin, noh. Ja mul on ikka kerge umbusk tema suhtes, kuigi see võib tulla sellest, et lugesin Pratchettit valel ajal vales kohas ja vale raamatuna, sest preili Sirkka küll soovitas. Aga ta soovitas ka mitte alustada Kettamaailmast, mida ma tegin. Võib-olla mõni teine kord siis.

Pärast mõningast PASSIMIST Solarises pärast raamatupoodi ja kino saime uuesti kokku mu papsiga, kes viis meid ekskursioonile teletorni. Ja no vat, kui ma siin mingi aeg tagasi kirjutasin, et Munamäe otsas olev torn on uskumatult mage, siis teletorni kohta ei saa seda kindlasti mitte öelda. Küll aga peab kogu selle interaktiivsuse eest päris head hinda maksma, meil kolmekesi (Ruudi ei lähe arvesse, sest ta sai tasuta) kulus 19 eurtsi puhtalt sissepääsuks, kusjuures meil olid seltskonnas pensionärid.

Aga juba liftisõit oli super, kuigi kõrvad läksid lukku, ja no vaateplatvorm oli super. Ilm oli muidugi ka suurepärane, nii et õiges suunas vaadatult võis peaaegu ette kujutada end kuskil lõunas olevana.

Isa tegi meile ka lõunasöögi välja, mis oli temast äärmiselt armas, sest kuigi ma iseenesest võiksin seda ka endale lubada, leiaksin ma umbes 50 kohta, kuhu sellist raha paremini paigutada. Ei ole minu gurmaani, ei ole. Või noh, 15 eurot pardikoiva eest näib pisut palju olevat. Hea oli ta ju küll, aga vähemalt minu treenimata maitsemeelte jaoks mitte midagi nii kohutavalt erilist. Ja Ruudi tellitud creme brulee, oli ka hea, aga suhkruvaap pealt vedel, nii et ka ei midagi märkimisväärset.

Söömise ajal mõtlesin ka päris tõsiselt selle üle, miks on sellises paigas pigem peen kui tavaline söögikoht. Ma täitsa kujutan ette mõnd tavalist perekonda kuskilt Tallinnast kaugemalt, tulevad nt oma kahe lapsega, kõigepealt maksvad sissepääsu eest peaaegu sama palju kui nt Tartus Ahaa keskuses, aga tegevust ju nii palju ometi pole. Mõtlevad siis, et läheks vähemalt sööma ja siis näevad menüüd, milles polegi ühtki söögivalikut alla 10 euro. Et noh miks? Ma saan aru, et nad ei ole tahtnud sinna hessi või mäkki, aga see ... tundus natuke liig.

Aaa, ma sain oma käes hoida Jürgen Rooste kaabut. Ta oli selle lifti unustanud. Kurrja, küll oleks tahtnud midagi maailmamuutvat öelda sel hetkel, aga no, ei ole maailmamuutja, ei ole. Aga vähemalt sai Jürgen oma kaabu, seegi hea.

Igatahes selline südamlik päev oli, mille lõpus olin küll pisut pinges, sest minu meelest mu isa, kes oli roolis, magas pool ajast. Aga kuna ma ise olin umbes samas seisundis, siis ei pakkunud vahetust ka. Aga pisut hirmus oli tõesti.

Käisin täna lasteaias arenguvestlusel. Oli väga valgustav kogemus, muuhulgas sain teada, et kui Ruudil oleks saba, siis tema kasutaks seda kammimiseks. Ja et Ruudi kõige suurem armastus ei ole mitte tema ema, vaid pruta Tormast (ma ütlen, et blondid juuksed tasuvad ära, bitch värk). Aga muidu...võtan komplimendina õpetajate märkust, et Ruudi on laps, kes jääb meelde. Kuigi ise õpetajana tean üsna täpselt, kes on need sindrinahad, kes meelde jäävad.

Muidu elan ikka tööle ja trennile, tõusude ja mõõnadega, nagu ikka. Unistan sellest, et meil oleks oma maja, kus mul oleks oma kabinet, mitte et ma peaks vahelduva eduga sattuma mingitesse ruumidesse, mis mulle ei meeldi. Näiteks on mul kaasasündinud vastumeelsus matemaatika-, keemia- ja füüsikakabinettide suhtes. Neis on kohe ebameeldiv hõng, kuigi kooliajal meeldisid need ained mulle suhteliselt hästi. Välja arvatud siis see osa, kus tulid dipentaoksiidid. Siiani olen hämmingus, et nad suutsid lülitada koolisüsteemi teemasid, millest ma lihtsalt ei saanudki aru. Püüdes küll tagasihoidlikuks jääda, tekib siiski küsimus, kuidas siis nii mõnigi on jõudnud üldse keskkooli lõpetamiseni. Nt see kaunis neiu meie klassist, kes minu meelest ei osanud ise x ja y omavahel korrutada. Mitte et ta sellega seoses kuidagi kehvem inimene oleks või miskit, lihtsalt vaikne hämming.

Edusammudest ka:
ma tean kõik oma lapsi näo- ja nimepidi. Monika omasid tean 95protsendilise tõenäosusega. II aasta omadest tean umbes kolmadikku, mis on selle kohta, et ma pole nendega absoluutselt jutule saanud, päris hea. Abiturientidega on seis suhteliselt kehv, aktiivsemate nimesid tean, aga nt täna tabas mind just valgustuslik hetk, kui mõistsin, et inimene, keda olin pidanud nt Markus-Sandriks, osutus hoopis Kristjaniks, kelle perekonnanimi on Sander. Nimed muutsin muidugi ära, eksole.

Aaa, ja ma annan ju eratunde. Tähendab, praeguseks olen andnud täpselt ühe eratunni, aga edaspidi annan ikka ka. Vahetusõpilasele, kes tuli meile USAst ja kes ei oska üldse eesti keelt, arusaadavatel põhjustel. See on päris lahe vaheldus ja tundus, et ka talle meeldis, sest tunni lõpus küsis ta, kas me võiksime kohtuda kahe korra asemel viis korda nädalas :kergitab kulmu: Ma arvasin, et vaatab. Fakt on see, et ega ma jaksa. Vaikselt ootan uut tsüklit, kus mul peaksid algama ained, mis on suunapõhised, mis tähendab, et grupid peaksid pisut väiksemaks jääma.

Ja suurim edusamm on muidugi see, et ma oskan nüüd mambot. Ette mambot ja taha mambot ja isegi kolmikmambot. Ma olen tõeline trennitšikk. Ühel päeval lähen poodi ja ostan endale isegi trenniriided.

Tegelikult on nii, et inimesed võiksid mind rohkem kuulata. KUI ma midagi ütlen [isegi võibolla (<----ha-haa-haa, automaatne korrektor peab seda valeks) mitte väga tõsiselt võetaval toonil, ma ütleks suisa, et võibolla võiks seda pidada lõõpimiseks], siis üldjuhul on selles teatav sügavus sees.

Krt, MINA ISE peaksin ennast kuulama. Siis ei peaks head inimesed nii palju kurvastama.

Mina ise olen kurb.

Kui mingid inimesed omavahel ei sobi, siis nad ikkagi ei sobi. Isegi kui üks neist inimestest on õpetaja ja peaks olema professionaal ja nii edasi. Ma ei oska midagi enam arvata ja olen kurb :(

Ja päeva artikkel on siin ----> LUGU SELLEST, KUIDAS VARASTATI KAKAPURK . Ma muidu olen täitsa võimeline moodsast kunstist lugu pidama (kui tegemist ei ole just kividega, lisab pärast mõningast järelemõtlemist) ja kui ma ennast täiesti vabaks lasen, siis olen ma võimeline ka kakas kunsti nägema. Aga selle varastamisest ma tõesti ei suuda aru saada. Endal ei olnud siis purki?