Positivuselt tagasi

Õnnelikult Lätist tagasi, Positivus on ikka nii ülivinge :) Eriti nii mõnusa seltskonnaga, kes meil oli. Isegi hr H oli rõõmsama tujuga kui eelmine kord. Järgmisel aastal tuleb ta võibolla isegi mõnele kontserdile :D

Aga et rasked asjad kohe hinge pealt saaks ära saada, alustan tõdemusega, et Placebo oli laval tõesti halb. Ma ausalt ei suutnud uskuda, et mõni bänd võib laivis selline olla. Praegu on isegi natuke naljakas juba. Selle kontserdi juures oli kaks head hetke - siis, kui nad alustasid, ja siis, kui nad lõpetasid :D Okei, paar esinemisvälist asja mängis ka kaasa. Esiteks on maailmas mõned inimesed, kellele sobivad lühikesed juuksed. Brian Molko on üks neist. Teiseks kuulsin ma lava ees selgelt liiga palju bassi. Nii palju, et muud nagu ei kuulnudki. Kusjuures Ewertiga oli kahe esimese loo ajal sama, aga pärast läks asi rohkem tasakaalu. Igatahes sai väljend platseebo efekt mõned uued tähendused, mina kavatsen edaspidi kasutada seda tähenduses "asi, mida sa oled kaua aega oodanud, aga mis osutub pettumuseks". Põhimõtteliselt kavatsen selle kogemuse ära unustada (jääb ainult see hetk, kui nad lavale tulid) ja kuulata stuudioversioone.

Teised esinejad olid küll väga lahedad, kokku jõudsime 11 kontserdile, mis on minu meelest päris hea. Siinkohal tuleb teha kummardus prl Lumivalgekesele, kes entusiastlikult meid muusikat nautima utsitas, sest vahel olid nii telkla kui ka parkla väga mõnusad kohad.

Kusjuures parkimine - me üritasime sel korral kenasti varem kohal olla, et saada parkimiskoht telklale lähemale, et oleks vähem tassimist. Ja mille me saime - kõige kaugema koha :D Kusjuures telklapoolne parkla oli tühi, meid lihtsalt paigutati maailma lõppu Viiralti tamme taha. See oli päris valus, eriti ka seetõttu, et me olime just elanud üle uue parkimistasu, mis oli 10 (kümme!) eurot. Tundus liiga palju :D

Kontserdielamustest võiks välja tuua Kasabiani, Basement Jaxxi, Ewert and the Two Dragonsi, East Indian Youthi ja Robert Planti ka, kuigi teda me eriti kaua ei kuulanud, sest me tahtsime enne suuri rahvarahutusi Salacgrivast minema pääseda, et öösel kodus magada.

Söögi osas oli sel aastal kahjuks puudujääke. Huvitaval kombel õnnestus mul tervelt kaks korda süüa külma burksi. Pitsa oli väga hea ja kuuldavasti pakkus Pannkoogimassin ausat sööki. Ja ühes kohas oli väga-väga hea kohv, seda jõin päris mitu korda.

Ilm oli väga normaalne, kuigi reedel festivalile sõites võttis natuke morniks küll, sest hirmsasti kallas. Õnneks selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli sadu möödas ja uuesti tuli alles laupäeva pärastlõunal ja ka siis mitte väga hullusti. Pühapäev oli aga nii päikseline, et mul on elus esimest korda tõsine joodikupäevikus ehk mul on käsivarred õudselt päevitunud. Ma ei tulnud selle pealegi, et selleaastasel suvel on võimalik veel päikest võtta.

Festivalikoht on täiesti fantastiline jätkuvalt. See on niiiii puhkus, kõik need männid ja rannad ja laternad puude vahel. Ja rõõmsad inimesed. Isegi peldikud (sest WC-d need ju polnud), olid inimlikud, puhastati ja lisati paberit ikka väga tihti.

Viimasel päeval skoorisime prl Lumivalgekesega endale veel Heavy Mentalist T-särgid ja ühest Läti kaltsukast 1-eurosed kleidid (mina ühe, prl Lumivalgeke rohkem). Pärast tahtsime veel TMW telgist Ewerti T-särgi ka osta, aga nad olid oma kraami juba kokku pakkinud. Selleaastased festivalisärgid mind ei kõnetanud.

Kõigele muule oli meil seltskonnas taas kord sünnipäev (eelmisel korral oli minul :D), mida me rõõmsalt Teherani aja järgi alustasime, sest kell kaksteist pidime juba festivalil olema, aga sinna ei saanud šampanjat kaasa võtta.

Üks müstiline asi veel lõpetuseks. Tundub nimelt, et mingil hetkel läks pidu nii käest ära, et ma suudlesin kirglikult nii Getteri kui ka Peikaga (tuntud ka kui Päikseke ja Pilveke), sest pühapäeval hakkas mu ülahuulele tekkima rammus ohatis, täpselt nagu neil :D Õnneks sain öösel koju ja  ravi peale, nii et hetkel tundub, et väga hulluks asi ei lähe. Mu kõrvad ei tooda jätkuvalt piisavalt palju vaiku, et otsekohe ohatiseraviga alustada.