Wednesday, June 24, 2015

Medalid ja riigieksamid

Meil sattus sel aastal olema päris palju medaliga lõpetajaid, nii kuld- kui hõbemedaliga. Meil oli muidugi palju lõpetajaid ka, nii et protsendi järgi kuskil 10%, mis ei olegi väga palju.

Ikka tõstatub küsimus, kas medalid peaksid olema seotud ka riigieksamite tulemusega. Puht tehniliselt oleks seda raske korraldada, sest eksamitulemused saabuvad nii nibin-nabin enne lõpetamist, et lihtsalt ei jõuaks enam kõiki neid medaleid valmis vorpida, aga nii teoreetiliselt.

Konkreetsete inimeste eksamitulemused on pigem salastatud informatsioon. Ka koolides. Neid näeb üldjuhul õppealajuhataja, mõnikord on koolis veel mõni töötaja, kel on ligipääs EHISele, aga üldist tabelit, kus õpetajad näpuga järge ajades välja uurida, millised olid konkreetse inimese tulemused, ei ole. Õnneks õpilased ise seda infot nii konfidentsiaalseks ei pea, seega kui huvi on, siis tegelikult saab pildi kätte küll. Samas kindlasti on pilt, mis mul  sel aastal tekkis, subjektiivne, kallutatud ja kõik need muud sõnad. Aga ikkagi, mis mulle siis tundub.

Mulle näis, et kolmest riigieksamist on kõige ennustatavamate tulemustega inglise keele oma. Võõrkeeli õpitakse tasemerühmades ja tulemused liikusid rühmadega ühes rütmis - kõige tugevama rühma viied olid ka eksamil ütleme 85+ tulemusega (tahaks öelda 90+, aga ma pole päris kindel), kõige nõrgemas rühmas said nelja-viielised B1 (see tähendab siis 50+), kolmelised ei saanud taset, lõpetasid lihtsalt gümnaasiumi.

Matemaatika puhul oli seis natuke segasem, kuigi üldjoontes järgis siiski mingit mustrit, kusjuures seos tundus olevat suunapõhine, reaalis rohkem punkte kui humantitaarias, mis on on ju ka täiesti loogiline, sest reaalsema poole valijad on juba eos rohkem huvitatud matemaatikast ja nende võimed selles vallas on paremad.

Eesti keele eksam aga tundus suhteliselt loteriina :D Siin oleks vaja ehk rohkem andmeid, aga näis, et vahemik, kuhu sattuda, kõikus nii 25 punkti ulatuses. Mis on ju tervelt veerand kogu eksami tulemusest. Nõnda palju kui ma tean õpilaste varasematest tulemustest ja hinnetest, paistis mulle, et inimesed jagunesid kolme gruppi - 40-65 p, 60-85 p ja 70-100 p. Kõrgemate punktide puhul tundus kõikumine kuidagi suurem.

Ja nüüd siis küsimus, kas medaliga lõpetajal peaksid olema kõik eksamid tehtud teatud punktidele. Ja millistele punktidele? Kui ma vaatasin selle aasta eesti keele eksamit, siis pakun, et ma ise oleksin teinud selle 85+ tulemusele. Vähem ehk tõesti mitte, sest nii palju ma endasse usun küll, et õigekirjaga ma punkte ei kaota. Aga muuga - lugemisülesannetes on väga lihtne kaotada 7 punkti puhtalt sellega, et kuigi üldjoontes on küsimusele õige vastus olemas, on mõni nüanss puudu. Samamoodi on kirjandis sisu eest võimalik väga kergelt kaotada 5 punkti, sest hindaja võib (ka pärast pikka kaalumist) otsustada, et tekst pole siiski niiii sügavuti minev ja üldistusjõuline. Seega eesti keele eksamil on nõnda, et tavamõistes väga hästi sooritatud töö - keeleliselt kuni kaks viga, stiililiselt suurepärane - võib saada 88 punkti. Kui aga võtta eelduseks (nagu mõningates arvamustes ikka välja tuleb), et kuldmedalit väärib õpilane, kelle eksamitulemused on 90+, siis vähemalt eesti keele näitel tundub see mulle liiga karm hinnang.

Vaatasingi meie medalistide eksamitulemusi - suurem osa neist "põrus" just eesti keeles, saades kuskil 80 punkti. Kusjuures nende hulgas on mitmeid emakeeleolümpiaadidel, ka riiklikel, väga hästi esinenud õpilasi - kas nad siis ei vääriks oma kuldmedalit, sest sel aastal olid kirjandi teemad nende jaoks sellised, kus nad ei suutnud jõuda maksimaalse tulemuseni?

Okei, olen minagi muianud uudiste peale, kus mõnes väikses gümnaasiumis on neli lõpetajat, neist kolm medaliga. Ei tundu kuidagi reaalne, kui näiteks Treffneris on 150 lõpetaja peale ka kolm medalisti. Aga samas - medal näitab, et õpilane on kolm aastat teinud järjepidevalt tööd. Ta on õppinud, täitnud ülesandeid - kas ta on siis süüdi selles, et mõnes eliitkoolis on hindamine kuidagi rangem?

Riigieksamite funktsioon on üldse üks raskesti tabatav asi. Muidu õppetöös peaks õpetajal hindamise juures kehtima reegel - kontrollin seda, mida olen õpetanud. Riigieksamid kontrollivad seda, mida riiklik õppekava ette näeb. Aga no näiteks gümnaasiumi eesti keele riiklik õppekava ei näe praktiliselt üldse ette eesti keele grammatikat, samas eksamil moodustab õigekiri 22% punktidest. Veel suuremal määral hinnatakse seal üldisi teadmisi maailmast, mis oluliselt rohkem haakub ühiskonnaõpetuse ainekava kui eesti keele omaga. See, et õpilane on näiteks väga hästi (hindele viis) omandanud riiklikus õppekavas ette nähtud keelestruktuuri teemad, mis eksamil kordagi jutuks ei tule, ei kao ju ära, kui seesama õpilane saab lõpueksamil eesti keeles 70 punkti.

Ah, tegelikult tahtsin ma lihtsalt seda öelda, et las need medalid olla, tore ju ikka, kui inimesed on tublid ja kohusetundlikud olnud. Töövõime on ka midagi väärt.

6 comments:

  1. Ma olen üsna samal nõul. Eksamid on kord ja vahel lihtsalt on kehvem päev ja sellepärast peaks saama laps tunnustust ka lihtsalt pikaajalise stabiilse väga hea töö eest. Olgu selleks siis medal.
    Samuti olen ma selle poolt, et vähemalt mingi hulga lapsi võiks keskkooli võtta keskmise hinde järgi. Just premeerimise eesmärgil.
    Ja mu meelest pole vahet, et Suure-Jaani 5 ei ole sama kaaluga, kui Inglise kolledzis.
    Asi on põhimõttes. Ma kordan oma varasemat seisukohta, aga usun siiani, et teadmisi saab tänapäeval kust iganes, Aga see, et laps on suutnud läbida stabiilse tulemusega kesk/ülikooli näitab, et tal on olemas sootuks vajalikumad omadused: järjekindlus, enesedistsipliin, kohusetunne, töökus, võime end kokku võtta ja teha ka rutiinseid ja igavaid asju. Ja see on oluline.

    Riigieksami point mu meelest ongi see, et sa näed ära oma taseme vs riigi keskmine (kuigi eksam võib pekki minna, ja nagu Sa kirjeldad, siis vahest ei hinnata päris õigeid asju). Ja mulle meeldis kord, kui eksameid sai ise valida ja need olid ühtlasi ka sisseastumiseksamiteks. Ehk tuleb see kord veel tagasi...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Gümnaasiumisse vastu võtmine on ka omamoodi trall. Ma sel aastal olin esimest korda selles komisjonis, mis reaalselt kaaluski, kas see või too õpilane on sobilik. See oli päris hirmus kogemus, sest tõesti - mida lugeda? Otsustamisel tuli arvesse võtta nii põhikooli (põhiainete) keskmist hinnet, sisseastumiseksami tulemusi, põhikooli lõpueksamite tulemusi ja vestluse hindeid. Lihtne on siis, kui lapsel (sest need 15-aastased on ju lapsed!) on kõik stabiilselt enam-vähem hästi. Aga kui miski on ebaõnnestunud - kas juhtus ta perekonnas midagi, et 9. klassi keskel hinded kõvasti langesid, tekkis ta eksamil paanika, et selle hinne võrreldes lõputunnistuse hindega nii kehv on? Ja kõige selle taustal ikkagi teadmine, et kõiki ei saa vastu võtta, sest kohti lihtsalt pole nii palju ja millegi alusel peab ju otsustama. Kusjuures lõpuks otsustasime, et kõige tähtsam on siiski keskmine hinne, just sellepärast nagu sa ka ütlesid - eksam on ühel päeval, mille võis rikkuda tuhat asja.

      Delete
  2. See eksamite hindamine tundub veidi üle võlli olevat. Wdym "kaotab 7 punkti, kuna on nüanss puudu"? Õigemini, mida mõtles eksami hindamisjuhendi koostaja?

    Kusagil haridusministeeriumi või Innove kõhus on ilmselt mõni metoodik, kes teab, kuidas PEAKS eksamit hindama. Millise emakeele oskusega noor on väärt hinnet viis (või 90%)? Kuidas peaks ideaalsel juhul hinnete statistiline jaotus välja nägema - Gauss see ilmselt ei ole? (Ja kogu riiki hõlmava valimi korral saab rääkida ainult statistikast, mitte üksikutest koolidest või klassidest.) Kas need dokumendid ja analüüsid on avalikud? St kas õpetajatele selgitatakse metoodika lahti - või tulevad ainult käsulauad "õpeta seda (õppekava), hinda toda (hindamisjuhend)"?

    Mul on kirjanduse ja emakeele kui õppeaine mõistmisega üldse kergeid raskusi... :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. See 7 (tegelikult isegi 8, arvutasin üle) punkti jaguneb kolme ülesande vahel ehk kui kolm vastust on sisuliselt õiged, aga miskit jääb õige pisut puudu.Hindamise juures tegelikult probleeme pole, pigem on teinekord küsimusepüstitus kahtlane.

      Eks see on kõigi kolme riigieksamiga nõnda. Ma inglise keele ja matemaatika metoodikat lihtsalt ei tunne nii hästi, aga nt inglise keele suulises osas kaotatakse küll punkte selle eest, mis keeleoskuse seisukohalt kuigi oluline pole. Ja matemaatikas - arvestades seda, et üle 90 punktiseid töid ikka jagub, 100 punkti saadakse aga harva, näib, et punktid lähevad mingi vormistusliku ebatäpsuse nahka, sest 90 punkti peaks olema küll see tase, et kõik ülesanded on lahendatud.

      Riigieksamite esmane statistika on Innove lehel olemas, aga see on väga pealiskaudne (keskmine tulemus, miinimum-maksimum tulemused) ja ainult eesti keele ja matemaatika osas, sest inglise keeles on nüüd eelkõige küsimus, kas inimene saab B2, B1 või mitte midagi.

      Ma ausalt ei oska öelda, kuivõrd hindamismetoodika õpetajateni jõuab, sest ma ise olen hindaja, seega mul isiklikult kontseptsiooni osas probleeme pole.

      Delete
    2. Kirjandus kui aine on samasugune nagu bioloogia või ajalugu, aga eesti keel õppeainena on tõesti kohati paras jauramine :D

      Delete
    3. Mhmh, mu lapsed on hädas "eesti keele" ülesannetega stiilis "värvi juuresolev pilt". Kus on siis sada kribu mänguasja. Lohakas laps sirgeldab natuke ja tehtud, perfektsionistist kunstihuviline tütarlaps aga veedab selle kallal kaks tundi. Tulemuseks vestlus "Mis on kõige raskem õppeaine?" - "Eesti keel, sest midagi seal ei õpi, aga aega võtab meeletult."

      Delete