Wednesday, April 24, 2013

Eile oli arenguvestlusepäev. Minu eeldatava pooltunni asemel kulus suisa poolteist. Mitte et meil oleks olnud midagi väga uut või muret tekitavat rääkida, sest ilmselgelt oleme õpetajatega viimase kolmveerandaasta jooksul väga tihedalt suhelnud. Aga eile sai siis rohkem keskendutud Ruudi kognitiivsele arengule, mis on jätkuvalt liiga hea, kui kasutada Ruudi enda terminoloogiat. Kokkulepe jäi lõpuks nii, et järgmisel aastal läheb ta ikkagi koolieelikute rühma. Kusjuures kui veel sügisel seda teemat arutades soovitasid ka õpetajad poisslast pigem mitte aasta varem kooli panna, leidsid nad nüüd, et Ruudi puhul võiks see isegi kasulik olla. Mind ennast paneb kõige rohkem muretsema võimlemine, sest see on ka praegu probleem. Kuigi minu arust saab kõik alguse sellest, et ta kardab oma võimlemisõpetajat. Lisaks see, et ka õpetajad avaldasid arvamust, et tema jaoks ongi võimlemistunnid pisut liiga rasked, sest ta on (nagu ikka) koos suuremate poistega, kes on osavamad. Ja see kehv iseloomujoon on Ruudis küll, et talle meeldib teha asju, kus ta on hea. Ja kui ta ei saa olla esimeste seas, siis talle ei meeldi. Näiteks meeldib talle väga tantsimine, sest sellest saab ta aru ja kepsutab kaerajaani nagu vana taidleja.

Meeskonnatööd ta ka ei armastavat, aga see mind imestama ei pane, sest midagi võiks lapses ikkagi tema vanematest ka olla :) Kusjuures näide selle kohta, et Ruudi ei armasta rühmas töötada, oli pisut veider. Sisuliselt. Liikumisnädala raames korraldati koolieelikutele viktoriin. Loomulikult suvatses ka kõnealune härra kohale ilmuda ja kõigepealt võidelda selle eest, et tema saaks vastuseid kirjutada. Lõpuks suudeti teda veenda, et las ikka suuremad kirjutavad. No hüva, vastasid siis küsimustele, kuni tüli küsimus "Kuidas kasvavad head lapsed?" Variandid olid a) vitsaga, b) vitsata. Vale vastus tuli maha tõmmata. Ja grupp oli nagu üks mees olnud kindel, et ikka vitsaga kasvavad. Välja arvatud Ruudi, kes oli täiesti veendunud, et ilma vitsata. Ja kui siis grupp tõmbas siiski vitsata variandi maha, nii et vastuseks jäi vitsaga, olevat härra püsti tõusnud, öelnud, et tema on ikkagi väike ja väsis nüüd ära, ning minema kõndinud.

Minu jaoks on ausalt öeldes uskumatu, et tänapäeval on vitsaga kasvamine laste jaoks normaalne. Mul ei ole viimasel aastal Ruudiga lihtne olnud, aga ma ei tulnud kordagi selle peale ka, et mingis situatsioonis oleks vitsast või rihmast kasu olnud. Ja ilmselgelt saigi asjad korda ilma füüsilise karistuseta. Ja nagu ikka elus juhtub, sattusime täna Ruudiga lasteaeda tulema just sellisel hetkel, kui üks ema rääkis väga veendunult, kuidas lastel peab olema see hirm, et nad saavad rihma. Et nüpeldama (tolle ema väljend) ei pea iga päev, aga mõnikord peab. Ja tõi näite oma vanema poja kohta, kes kõõlus kolmanda korruse akna peal ja viskas asju välja. Ühe korra sai pahandada, järgmisel korral, kui ema nägi, et ta seda jälle teeb, olevat saanud niiviisi rihma, et ema ise arvas, et oh, kui lastekaitse oleks seda näinud... Kusjuures juhtus see lapsega, kes polnud veel kolmeaastaseks saanud. Ma tundsin, kuidas veri kogunes pähe nii et kõrvus kohises. Mis mõttes on kaheaastasel lapsel üldse võimalus kolmanda korruse avatud aknal kõõluda? Ja seda mitte üks kord. Ja siis, kui vanematel on täitmata elementaarsed ohutusnõuded, saab selle eest karistada üks väga väike laps. Ma tean, et see on teema, kus vaidlemine on täiesti lootusetu, ja seepärast ei avanud ma isegi mitte suud, aga ju mu nägu ja kehakeel rääkisid välja, mida ma mõtlen, sest edasi teema ei arenenud. Ruudi oli ka täiesti kangestunud, ma kujutan ette, et tema jaoks oli väga ootamatu see teada saamine, et keegi kuskil saab päriselt ka rihma. Loodetavasti polnud see nii karm reaalsuslaks, kui oli minul endal, kui ma viieaastasena sõbral külas olles kuulasin pealt, kuidas sõber teises toas sai rihma. Ma tõesti ei ole sellest vastikustundest siiani üle saanud. Ilmselgelt ei käinud ma mitte kunagi enam sellel sõbral külas. Lisaks kartsin ka paaniselt, kui tema isa mulle õues vastu tuli.

Ja Ruudi juurde tagasi jõudes: kui sügisel arvas ta, et oma isikliku sabaga oleks hea pead kammida, siis nüüd leidis ta, et kasulikum oleks saba kasutada tolmupühkimise eesmärgil.

No comments:

Post a Comment