Thursday, October 4, 2012

Ma vist ikka olengi kehastunud naiivsus. Või siis olen kaotanud absoluutselt kontrolli selle üle, mida on sobilik rääkida ja mida mitte. Täna näiteks tuli ajalehetoimetuse koosolekul jutuks üks tüüp, kellega me ... noh.. hästi ei haaku. Me mõnevõrra töötame üksteisele vastu nimelt: minu nt üritan normaalset tundi läbi viia, tema samal ajal ... eeee .... arvab vist, et kui inimene kannab madrusesärki ja (vabal ajal) tanksaapaid (mis on jätkuvalt kõige praktilisemad jalavarjud Eesti kliimas), siis peaks ta kuskil pargis õlut jooma, mitte klassi ees seisma. Kui ma ei oleks kolleegidega rääkinud ja aru saanud, et sellised põhikooliaegsed tähelepanusaamisvõtted kuuluvadki tema juurde, võiksin oma piiritus egomaniakaalsuses arvata, et ta on minusse armunud ja kümme minutit, mil ma tema nime kõva häälega ei maini, on raisatud minutid. Igatahes, minu meelest on see pigem naljakas, ma tõesti ei viitsi põdeda sellepärast, et keegi kipub kobisema pidevalt. Ma pigem jätkuvalt kurvastan ignorantsuse peale. Aga täna siis porisesin selle teema pihta, mille peale pr A väga siiralt küsis: "Kas sa ennast kehtestada oled püüdnud?" Möh, ütlen ma selle peale :D

Kehtestamisega seoses oli täna veel juttu sellest, et õpilased täidavad (iseseisvaid) ülesandeid ainult sellisel juhul, kui nad saavad hindeid. Ja kuigi mõistuslik pool minust saab aru, et see tõdemus võib tõesti reaalsusele vastata, AJAB SEE MIND OKSELE. Nagu päriselt. Ja ma ei saagi aru, miks see niiviisi peab olema. Ikka ja jälle meenub mulle ülikooli ajal kohatud mr Siim, kes oli õppinud põhikoolis Waldorfkoolis. Ja tema kirjeldus selle kohta, kuidas ta siiralt ei saanud gümnaasiumisse minnes aru, miks inimesed hinnete pärast niiviisi põevad. Sellest järeldan ma, et on võimalik luua selline koolisüsteem, kus õpetajal ei ole vaja ennast hinnete kaudu kehtestada. Et tegelikult võibki olla ka nii, et õpilased ise tahavad midagi teha. Mitte ei ole nii, nagu mu enda klassi laps ütles, et üks ülesanne, mida me tunnis tegime ja mille kohta ma ütlesin, et ma ei võta vihikuid ära, jäigi pooltel lõplikult tegemata. Kusjuures tegemise ajal oli klassis kümme minutit vaikset nohisemist. Mis tähendab siis, et inimesed on valmis kümme minutit oma elus istuma vaikselt ja teesklema, et nad kirjutavad, selle asemel, et midagi luua. Kusjuures tegemist on humanitaaridega, kellest eeldaks, et nad armastavad kirjutamist :D

Ja lõpetuseks veel ka Ruudi-juttu. Nimelt, ühel õhtupoolikul sel nädalal lasteaiast tulles, kui Ruudi vigises, et tema tahab edasi mängida ja kogu see joru, mis ta ikka lased, ütlesin talle, et kui ta niiviisi vingub, siis keegi ei tahagi temaga sõber olla. Mille peale ta läbi pisarate teatas, et teised lapsed nagunii narrivad teda. Esimesel hetkel mõtlesin kohe otsa ümber keerata ja minna uurima, MIS täpselt toimub. Järgmisel hetkel otsustasin siiski enne rohkem infot koguda. Selgus siiski (pärast pikki ja keerulisi teid), et on ikkagi üks konkreetne poiss, kes ütleb Ruudile sellise koleda sõna nagu kakajunn. Järgmisel päeval võtsin õpetajaga selle jutuks ja sellest koorus siis tõepoolest kerge vastasseis Ruudi ja ühe poisi vahel, kes on n-ö koolirühmas, aga kes väga ei ole sellest kõigest huvitatud, nii et Rudolfo oma (jumal teab kust pärit) õpihimuga teeb talle nii mõneski valdkonnas silmad ette. Ta ju nimelt tahab alati koolirühmaga koos harjutusi teha. Ja õpetaja oli küsinud tollelt poisilt, keda ta nüüd siis kooliks ette valmistab, nelja-aastast Ruudit või teda. Ja arvatavasti sealt see probleem alguse sai, sest ega Ruudi on nii süüdimatu ja lollike, et võis seda kas või ise hiljem meelde tuletada. Igatahes rääkisime-rääkisime-rääkisime Ruudiga, kuna ta loodetavasti asjadest aru sai. Ja vähemalt täna õhtul ütles õpetaja, et poiss oli päev otsa väga heas tujus, mis on väga tore.

4 comments:

  1. hinded hinneteks, aga sellest, et tagasisidet on vaja, saan ma küll aru - ülikooli ajal käis seminarides kogu aeg selliste ülesannete täitmine, mille eest hinnet ei saanud, aga tagasisidet sai ja ilma selleta oleks küll ebamotiveeriv olnud. nii et äkki ei olnudki asi selles, et hinnet ei saa, äkki oleksid nad lihtsalt tahtnud vihiku ära anda ja teada, mis õpetaja mõtleb? või sain ma olukorrast valesti aru?

    ReplyDelete
  2. Ma arvan, et hinneteteemaline olukord muutuks õpilaste peas siis, kui kõik õpetajad ka nende osas okeilt käituks, sest tegelikult on selgelt liiga palju hindamist. No ja kui Sa oled kuuendat korda matemaatikatöös läbi kukkunud, sest kuigi on näha, et Sa saad teemast aru, aga antud ülesannet ei suutnud lõpuni lahendada, siis kaobki igasugune võime austada targemaks saamist üleüldiselt.

    ReplyDelete
  3. Kusjuures sellega olen ma küll nõus, et tagasisidet on vaja. Lihtsalt teinekord teeb kurvaks, kui sõnalise tagasiside peale tuleb pettunud "äh, hinnet saanudki, mis ma siis pingutasin..." Või siis kergendusohe üle klassi, kui selgub, et konkreetne ülesanne polegi hindeline (sest siis ei pea pingutama?). Et mulle tundub vahel, et gümnaasiumiks on meie õpilased kaotanud oma võime rõõmustada (või pingutada) millegi muu pärast kui hinne.
    Ja vaadates oma laste (pahatihti negatiivseid) hindeid, pean nõustuma ka Sirkkaga, et hinnete kuritarvitamist õpetajate poolt on koolisüsteemis ka päris palju.

    Muidu aga äge, et kaasa mõtlete minu halaga, muidu võib hullusti kinni jääda oma maailma :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nojah, see peen lause, millega tahtsin oma kommi lõpetada, jäi loomulikult kirjutamata. Et siis: mulle tundubki, et meie koolisüsteem muudkui kerib ja kerib seda hinneteteemat, mis kokkuvõttes viibki punkti, kus ei õpetaja ega õpilane ei oskagi enam teisiti. Ja tegelikult ei ole ma midagi nii puhta südametunnistusega, et kive loopida.

      Delete