Saturday, February 18, 2012

Kuna mu elus jätkuvalt midagi väga põnevat ei toimu, teen sedapuhku postituse, milles avaldan austust kõigile inimestele, kes töötavad lasteaias.

Taust siis selles, et Ruudi on haige. Või noh, kui ta oleks tõeliselt haige, siis oleks see hoopis teistsugune lugu. Aga ta köhas, üsna tugevas, nõnda et lasteaias ta olla ei saa, tal on endal ebamugav, pluss siis see, et tegelikult liigub meil siin mingi hingamisteede viirus, millega kaasneb ka kõrge palavik, nõnda et Ruudi on kodus pigem profülaktika mõttes.

Lugu sai alguse sellest, et ma olin parajasti tunnis ja komastasin lauseid. Üsna täpselt nii see oligi, sest ülejäänud ruumisviibijad ootasid, et minu suust langeksid kuldmunad ehk siis õiged komakohad. Ühesõnaga, nii nagu alati :D Ja äkki helises telefon. Seda ei juhtu kunagi, nii et klass läks kohe rõõmsalt elevile ja andis mulle juba soovitusi, kuidas ma pean nüüd viisakalt vabandama ja ukse taha minema. Mille peale mina muidugi pahandasin, et mis mõttes, ma ei räägi ju tunni ajal telefoniga. Aga siis sain aru, et helistatakse lasteaiast, võtsin vastu ja teisel pool oli täieliku surnumatja häälega õp Katrin. Mul jalad täiesti vedelad juba, igasugused kujutluspildid jooksid silme eest läbi. Kehv on elada elava fantaasiaga, väga kehv. Tegelikult ütles Katrin, et Ruudil on tekkinud ootamatult tugev köha ägenemine ja et kas saaks ta koju viia. Esimese ähmiga helistasin kohe Heikole, kuigi ma juba numbrit valides teadsin, et ta on ju ära, nii et kõne oli umbes selline: Heiko: "Mis juhtus?" (ma ei helista talle mitte kunagi töö ajal) Mina: "Eeeee, Ruudi on haigeks jäänud." HEiko:"Jah? Siis on küll pahasti" vaikus, vaikus, vaikus. Mina: "Ma lähen toon ta siis ära." Ühesõnaga, ma helistasin talle, et edastada täiesti mitte oluline informatsioon.

Siis sain aru, et selle asemel peaksin olema hoopis kuskil mujal, pistsin pea klassi ukese vahelt sisse ja lubasin lapsed elusalt nülgida, kui nad tööd ei tee, ja otsisin õppealajuhataja üles.

Siinkohal teen väikese kõrvalpõike. Põhjus, miks ma seda kõike nii põhjalikult kirjeldan, on see, et tahtsin jõuda Ade-Liisini, meie õppealajuhatajani. Ta on niii lahe. Ma saan täiesti aru, miks mu kolleegid teda taga igatsesid. Ja saan ka aru, mida võisid tunda tema õpilased, kui uuel kooliaastal seisin klassi ees tema asemel hoopis mina. Ma arvan ka, et Ade-Liis teab kõike, oskab kõike ja on lisaks ka äärmiselt vastutulelik ja leiab alati lahenduse ja...Ühesõnaga, kui ma oleks mees, siis ma tahaks, et ta oleks mu naine, kuigi ma arvan, et ta on nii tugev tüüp, et ta ei tahaks endale meest.

Läksin siis Ade-Liisi juurde, mis oli oluliselt mõistlikum samm kui Heikole helistamine ja saime mu tunnid ära jagatud, ehk siis sain tema juures läbi rääkida iseendaga, kuidas mu tundidega sel ja järgneval päeval jääb.

Edasi läks asi nii, et võtsin Ruudi siis lasteaiast ära ja tõin koju. Kõhis jah nagu hobene, aga muus osas absoluutselt oma täies hiilguses. Nii et ma olen viimaste päevade jooksul ehitanud umbes 50 onni, 50 tasakaalu atribuuti, 50 kassilõksu, mänginud 50 korda poodi, 50 korda "Reis ümber maailma", 50 korda "Märga kana", lisaks mängud autodega, mis sisaldavad endas seda, et üks auto kukub kuskilt kõrgelt alla ja teine auto päästab teda. Oeh, ma ütlen. Kuidas need inimesed lasteaias seda jaksavad. Üks asi on õhtuti lapsega tegeleda, siis saab teha ka mõistlikke asju, näiteks süüa. Päev läbi seda ju ei tee. Teine asi on ka nädalavahetused, siis saab tavaliselt pikalt õues olla (või saata laps isaga pikalt õue ja ise rahulikult raamatut lugeda või netis hängida), ikka tuleb keegi külla või tuleb ise kuskile minna. Aga praegu, õues temaga pikalt olla ei saa, sest see tola ei oska ju rahulikult mängida, see aga tähendab, et ajab ennast köhima. Päev läbi multikaid vaadata ma tal ju ka ei lase, pealegi ei viitsiks ta seda nagunii teha, täna leppisime kokku, et kui ta lõunat ei maga, siis pikutab ja vaatab oma muumisid. Vaatas ta jee -.- Ühesõnaga, üks tants ja tagaajamine on kogu aeg, mul närvid puhta läbi.

Ja muuseas, juhtus ka see asi, mida arvasin, et minuga mitte kunagi ei juhtu. Ma unustasin oma telefoni kooli. Mis tähendab, et ma ei ole saanud helistada Tuulile, et õnnitleda teda beebi sünni puhul, ja pole saanud ka helistada Kadile, et õnnitleda teda raseduse puhul. Õnneks algab varsti vaheaeg, siis saavad mõistus ja närvid puhata :D

No comments:

Post a Comment