Saturday, April 4, 2020

Distantsõppe aegu

See oli sellesina koroonaisolatsiooni kolmanda nädala kolmapäev, kui mõni kuud tagasi ostetud telefon otsustas pärast uuenduste allalaadimist restardi teha. Ja pärast seda telefoni pin-koodi küsida.

Ja ma sain aru, et mul pole õrna aimu ka, mis see olla võiks, sest kodus olles ta mu käest avamisel koodi ei küsi. Ja suurema osa ajast väljaspool kodu lepib näotuvastusega. Siiski, ma tean, et olen seda koodi vajutanud. Sellepärast esialgu väga ei muretsenud, vaid proovisin erinevadi variante. 5 korda sai täis ja pidin hakkama 30 sekundit ootama. Kokku jõudsin proovimistega 22 korrani, kui lõpuks tunnistasin, et olen suutnud oma telefoni väga korralikult ära turvata.

Pikk lugu lühidalt - telefonil tuli taastada tehaseseaded. Sellega seoses kaotsin Cnady Crushis kõik elud ja boosterid -.-

Sellesama kolmanda nädala kolmapäeval sain kaks kirja õpilastelt, kellele olin määranud neljapäevaks tunniplaanijärgsel eesti keele tunni ajal toimuva veebikohtumise: "Õpeteja, Te olete pannud meile kohtumise Google Meeti, aga kas me sel nädalal võiksime teha seda meie tundide ajal, meil on samal ajal inglise keele kontrolltöö." Jupp, ma eeldasin kolmandat nädalat järjest, et meil on tund kaks tundi varem kui tegelikult. Siiani polnud lihtsalt kedagi seganud.

Poes käime kord nädalas (mis on okei, sest ma olen juba ammu hoogu võtnud, et seda teha :D). Laps õpib üldjuhul ise (pisut möirgamist siiski leidub, sest vahetunnid kipuvad pikaks venima). Tehnoloogia ülesnade (vurri tegemine) juures sai küll abi - hr H andis talle ilusa pika kruvi ja mina aitasin pärast vurritamist filmida. Igatahes oluliselt vähem kui tuttavad, kelle lapsed käivad 6. klassis ja kelle tehnoloogia ülesanne oli Goldbergi masin ehitada. Isad veetsid pikki tunde põrandal.

Aeg ... vist seisab. Ma olen väga segaduses, mitmes koolinädal meil käsil ja kui mitu veel enne vaheaega tuleb.

Ühelt poolt olen ma kohutavalt tüdinenud sellest kõigest. Teiselt poolt hakkan tundma hirmu selle ees, et äkki peabki mais uuesti koolimajja minema ja ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Aga jah, selgus, et isolatsioon ei sobi mulle, kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib jääda mulje, et nii palju mu elu nüüd ka ei muutunud. Asi on vist sunduses. Ja no seda, et ma tegelikult olen ekstravert, olen ma hakanud juba ammu kahtlustama. Lihtsalt ma olen ekstravert, keda inimsed väga ruttu ära tüütavad. Seega on olukord minu joaks praegu eriti raske - ma ei saa suhelda sellisel kombel, nagu ma vajaksin ehk spontaanselt. Väike suhtlus ja minek.

Ja minu jaoks on müstika, et ikka veel leidub inimesi, kes ei ole oma laste õpetajatele märku andnud, et ülesandeid on liiga palju või et lapsed ei saa nendega üksi hakkama. Kuidas kurja see õpetaja peaks aru saama, et kõik pole okei, kui kellelgi midagi tehtud pole või kui keegi ei ütle? No üks õpetaja poja koolis tekitab ausalt öeldes minus kerget hämmastust, sest kolm nädalat järjest on tema panus õppetöösse seisnenud lakoonilise märkusega Stuudiumis "Õpik lk see-ja-see, lugeda ja jutustada". Aga eks ta ise teab, mida ta saavutada tahab...

Aaa,
enne veel, kui koroona kogu tähelepanu endale tõmbas, ostsime maja.

Hr H vaatas mingil päeval mõtlikul pilgul mäekallakut, mille tasandamiseks ta kopa kavatses tellida, ja tõdes "Varsti äkki polegi vaja koppa tellida, aega on nii palju, et tõstan labidaga mäe eest".

Ja sel nädalal suri taat. Ei mingeid koroonatüsistusi, lihtsalt 92 eluaastat ja sellega kaasuvad haigused.

2 comments:

  1. Soola ja leiba esiteks!
    Ja kuidas see nüüd nii ilusti kõlaski, et "kui aga liivakella alumine pool kellakaela kurguni täis, keeravad inglid kella kummuli, vahetavad põhja põhjatuse ja lae laotuse vastu ning puistavad elatud elu hetked taevalaotusesse tähtedeks särama".

    ReplyDelete