Thursday, December 21, 2017

Alustame muusikast

Detsembrist on kaks kolmandikku kulunud, aga mul aasta kõik kokku võtmata. Ma olen sel aastal jätkuvalt väga vähe bloginud, nii et kokkuvõttega lähebki keeruliseks, sest ma lihtsalt ei mäleta. Aga väike tagasivaade kulub ikka ära.

Ma tegelikult mõtlesin esiti, et teen lugemistest kokkuvõtte (sest vaatamata sellele, et bogi loetud raamatute nimekiri püsib üsna muutumatuna, olen mõne päris vinge raamatu läbi lugenud sel aastal), aga siis sain aru, et see raamat, mis mul praegu pooleli on, peab kindlasti sellesse postitusse sisse saama. Nii et ma loen raamatu enne läbi ja siis kirjutan.

Võtame sedapuhku siis hoopis muusika-aasta. See on alati nii südamlik, kui ma muusikast kirjutan :)

Terve aasta olen väga korralikult muusikaviktoriinil käinud. Ühe korra puudusin, see oli vist tookord, kui me "Aidat" vaatamas käisime. Lõpuks ometi tulid Placebo ja Linkin Park ära, ühel ja samal viktoriinil kusjuures. Jätkuvalt on minu rolliks eelkõige kirjutusvahend kaasa võtta, sest noh, teadmisi mul ju pole. Meie võistkonna koosseis on muutunud, üks liige läks sõjaväkke, üks on kadunud kogukonnaellu. Nende asemel on kaks uut liiget, kes küll kumbki päris stabiilsed käijad pole.

Selle aasta viktoriin on meil ka juba korraldatud, sai teine selline:

Minult on kaks ja pool lugu :D Võite siis mõtiskleda, millised. Teema on vist arusaadav? Me M-iga oleme siiski pedagoogid, seega kõik peab alati olema korralikult läbi mõeldud, mitte niisama suvaliselt kokku pandud.

Muidu on see aasta olnud ikka eelkõige Bon Iveri aasta. Natuke ka Lana Del Rey aasta. Ja pärast Positivust ka Lumineersi (pool)aasta.

Sel suvel tabas mind ka välgunoolena mõistmine, et midagi on totaalselt paigast ära minu arusaamaga muusikast. Kuulasime hr Hga raadiot. Klassika või Kuku või Viker, polegi vist tähtis. Igatahes oli seal saade, kus saatejuht mängis oma lemmiklugusid. Ja viimasena oma kõige suuremat lemmikut - Louis Amstrongi "What a wonderful world". Ja ta kohe ütleski raadios otse välja: "See on minu kõige suurem lemmik." Ja mina olin jahmunud, sest selles seltskonnas, kus ma viimased poolteist aastat olen liikunud, ei ole selline lause mõeldav :D See oleks sama, kui öelda, et mu lemmikautor on Barbara Cartland :D

Millal ja miks see niiviisi läks, ma ei tea. Aga kuidagi juhtus.

Midagi muud nagu muusikaga seoses ei meenugi. Eesti Laulu lood kuulasin küll ära, mulle meeldis ainult Sibyl Vane, mis on selline bänd, mille meeldimist vist ka alati heaks maitseks ei peeta :D A mulle meeldisid nad juba enne seda, kui nende lugu(sid...) kuulsin, sest mulle meeldib nende bändi nimi. Stig on muidugi nunnu. Ja rohkem nagu ei tulegi ette, mis seal veel oli.

Selline muusikaaasta siis oligi.

2 comments:

  1. Mhmh. Oma muusika-lemmikuid teistele avaldada on räme risk. Sest enamasti on reaktsioon viisakas "möh". Sest mismõttes kuulad sa mingit läbileierdatud šlaagrit või romantilist ila või teismelistele sobilikkus ängstlist kiunu?

    Samas maailmas reaalselt ONGI inimesi, kes loevad Cartlandi. Nad on kuidagi siia sündinud ja kasvanud. KUIDAS? Me ei tea. Aga neid on!

    Teema on arusaadav, "vanilla" sobivuse osas jääks ma mõtlema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Su vanilla-märkuse peale jäin mõtlema, et vanilla sky on mu kuklas lillat värvi taevas, huvitav, kas sellel on mingi põhjendus ka. Vanilla ei ole ju lilla?

      Delete