Saturday, May 13, 2017

Veel üks kivinäitus

Kirjutasin enne pika-pika postituse Ruudist. Kuidas me käisime arenguvestlusesl ja sellest, millised iseloomuomadused mulle tema juures kõige rohkem meeldivad.

Kirjutasin enam-vähem valmis ja siis kustutasin ära. Ma kogu kirjutamise aja tegelikult mõtlesin sellele, et Ruudile ei meeldiks see postitus. Tegemist on jätkuvalt inimesega, kes keeldub igasugustest võistlustest, sest "äkki ma võidan ja siis pannakse pilt ajalehte". Nii et...las jääb. Ütlen lihtsalt lühidalt, et Ruudi on üks ägedamaid inimesi, keda ma üldse tean.

Muist asjust.

Reedel oli eksam, mis tähendas, et ülejäänud kodanikud komandeeriti koolist välja. Iga eksami ajal on nii ja traditsiooniliselt on matemaatikaeksam teistele loodusõppepäev. Eelmisel aastal käisime Soomaal ühes õppekeskuses, kus oli väike loodusretk koos looduslike ülesannetega, pärast oli lõke, mille kohal sai tokisaia küpsetada, ja vastavalt valikule kunsti- või detektiiviülesannet lahendada.

Eelmise aasta kogemusele toetudes panin reede hommikul spordiriided selga ja rõõmustasin ilusa ilma üle. Sõit viis sedapuhku Pärnumaale ühte õppekeskusesse, mis on keskendunud kividele.

Jättes üleüldse käsitlemata organisatoorses probleemid, mis kätkesid endas eelkõige küsimust, millal see päev läbi peaks saama ja kas bussidest sõltuvad õpilased jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta, pean tunnistama, et ma olen jätkuvalt hämmingus, et me sõitsime pea poolteist tundi, et alustuseks kuulata tund aega powerpointi loengut fossiilidest.

Pärast poolt tundi viisakat püüdmist andsin alla ja lihtsalt kurvastasin. Väljas paistis päike, jõgi sillerdas sealsamas... Ja meie kuulasime loengut, millest meile mitte midagi meelde ei jäänud. Loengule järgnes kivinäituse külastamine, mida juhtis tudeng, kes tõesti püüdis asja apetiitsemaks muuta, aga fakt jäi faktiks, me olime kivinäitusel.

Jättes taaskord vahele organisatoorsed probleemid, mis sedapuhku kätkesid endas küsimust, kas tõesti pole võimalik asju niiviisi korraldada, et me ei peaks alles õhtul koju tagasi jõudma, leidsime end lõpuks kivilihvimise töötoast. Mis oli väga tore töötuba - kivid said väga ilusad ja siledad, lisaks oli tegevus ise erakordselt rahustav. Aga. Kas ma sellest midagi uut ka teada sain? Nope :D

Et siis - me sõitsime kokku peaaegu kolm tundi, et kuulata loengut, mis ei haakunud mitte millegagi, vaadata näitust kividest, mis ei kõnetanud kuidagi, ja lihvida kive, mis oli tore, aga ... millel kasutegurit nagu ka polnud. Teine rühm sai kivilihvimise asemel vaadata kive mikroskoobi all, mis tundub mulle kõige mõistlikum osa kogu selle päeva juures.

Tegelikult on õudselt kahju, et see niiviisi läks. Muidugi võib öelda, et me ise olime pirtsud ega tahtnud midagi saada, aga ausõna, me saabusime väga entusiastlikena. Valmis matkama looduses, õppima tundma Eestis leiduvaid kivimeid, saama teada, kuidas tekkis elu. Kahjuks me seda ei saanud.

6 comments:

  1. "Maapõuest leitud dinosauruse skelett võib olla täpne jäljend kunagisest elusa looma skeletist, kuid oma koostiselt erineb ta sellest märgatavalt. Elusa dinosauruse skelett koosnes biomineraalidest. Taoline biomineraalidest skelett on olemas kõikidel selgroogsetel, sh inimesel. Ka tigude ja karpide
    kojad koosnevad biomineraalidest, kuid fossiliseerumise käigus muutuvad need kivisarnaseks. Seetõttu nimetatakse fossiliseerumist tihti lihtsalt kivistumiseks."

    See surmaks mindki.
    Kel mul oli lapsena kapp omakogutud kivistisi täis!
    (Lasnamäe laps noh.)

    Ma ise käisin ERM-is (kolmandat korda!) ja sain seekord giidiga ekskursiooni ja oskan öelda vaid "möh".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Dinosauruse koht oli meie loengus kõige põnevam osa, kuigi see kõlas üsna nii, nagu sa kirjutasid. Ülejäänu läks veel suurema kaarega kuskile kaugele-kõrgele ära.

      Delete
  2. Kusjuures paleontoloogiast saab kirjutada VÄGA HÄSTI. Bill Brysoni enamvähem kõikide asjade ajaloo kõige teravam peatükk ongi "science red in tooth & claw". Tsiteerin veidi:

    To begin with, it [fossiilide ja kihististe olemasolu] confirmed that God had wiped out creatures not occasionally but repeatedly. This made Him seem not so much careless as peculiarly hostile. It also made it inconveniently necessary to explain how some species were wiped out while others continued unimpeded into succeeding eons. Clearly there was more to extinctions than could be accounted for by a single Noachian deluge, as the Biblical flood was known. Cuvier resolved the matter to his own satisfaction by suggesting that Genesis applied only to the most recent inundation. God, it appeared, hadn’t wished to distract or alarm Moses with news of earlier, irrelevant extinctions.

    http://www.huzheng.org/bookstore/AShortHistoryofNearlyEverything.pdf

    ReplyDelete
  3. Mina kujutan lihvmist nii ette, et välja tuli kivi sisemine ilu? See ehk natukene kompenseeriks...
    Ma ise olen kivide usku ja pean neid katsuda saama. Otsida ja katsuda ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ilusad tulid küll. Kas just kivi sisemine ilu, aga mõnus käes hoida :)

      Delete
  4. Mulle kivimiteemad väga meeldivad. Aga ma olen alles võhik, nii et selline loeng võib lõpuks isegi minu juhtme kokku ajada. Ega neid hivihulle nii väga palju ole, kes kuivast loengust rõõmu oskaks tunda. Kahju, et teil niiviisi läks...

    ReplyDelete