Monday, August 17, 2015

Supitegu. Ja kõik, mis juhtus enne seda

Keetsin täna suppi. Imehead kana-klimbisuppi. Ja mõtlesin, miks on supid suhteliselt ebapopulaarsed söögid. Näiteks koolis. Lasteaias vist ikka süüakse suppi? Vähemalt Ruudi tagasiside järgi :) Koolis võib olla probleem muidugi selles, et tühjema kõhuga inimesed jäävad natuke näljaseks pärast supisöömist, kuigi supipäevadel pakutakse ka magustoitu ja see võiks ju vahe võrreldes praega väiksemaks teha.

Asi võib olla ka minu tutvusringkonnas, aga mulle näib, et supp on kõige tihedamini nimetatud "mida ma ei armasta süüa" nimekirjas. Supi järel on puder :D Kuigi nii suppe kui ka putrusid on niiii palju erinevaid. Näiteks piima-aedviljasupp on minu arust tõeline õudus. Ja porgandipüreesuppi minu käed ei tõuse tegema. Samamoodi ei meeldi mulle eriti mannapuder, aga ülejäänud supid ja neljaviljapuder või tatrapuder on vägagi head.

Supiteo ajal mõtisklesin ka selle üle, et maailmas on inimesi, kes ei armasta klimpe. Täiesti uskumatu. Meil on elupäevad kana-klimbisupile klimpe juurde tehtud, sest klimbisõbrad on oma maiused kulbiga välja riibunud. Ülikooli ajal ei hakanud ma end juurviljade ja lihaga üldse vaevama, vaid keetsin lihtsalt puljongis klimpe.

Enne seda, kui ma supi juurde jõudsin, käisin täna ka tööl. Koolimaja oli peaaegu inimtühi :D Mõned näitlejad tegid proovi, raamatukogu oli töös ning administratsioon ka. Tühi koolimaja on ... kummastav koht.

Aga enne tööleminekut käisime Ruudiga perevestlusel, et natuke tutvuda õpetajaga. Hästi tore on see, et Ruudi on täiesti veendunud, et tema õpetaja on kooli kõige parem õpetaja :D Vestlus on ka tore. Mitte et mina oleksin rääkida saanud, seda tegi Ruudi. Luges ja kirjutas. Ja lobises.

Kusjuures enne perevestlust käisime perearsti juures tervisekaarti tegemas. kus Ruudi üle mõõdeti (ta on 139 cm pikk!?! Kuidas see juhtus, et ta niii suureks on kasvanud...) ja silmi kontrolliti (mis on, jumal tänatud, korras, sest ma tõesti ei kujuta ette, kuidas väikesed lapsed oma prillidega hakkama saavad).

See perevestlus on natuke supiga ka seotud, sest õpetaja uuris, mis siis saab, kui lõunaks pakutakse toitu, mis üldse ei maitse. Mina jäingi mõtlema, mis siis saab. Algklassides on päevad nii lühikesed, et saab koju sööma, aga mis saab põhikoolis. Näiteks siis, kui pakutakse suppi. Kuigi praegu sööb Ruudi suppi väga hea meelega.

Tegelikult on mul kerge blogispliin. Samas oma vanu postitusi sirvides olen endale väga tänulik, et olen seda kõike jäädvustanud. Aga praegu tundub, et pole nagu midagi maailma muutvat öelda.

19 comments:

  1. Mul on nüüd siis juba kaks prillidega väikelast. Saavad küll hakkama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti saavad! See oli mul nagunii lihtsalt emotsionaalne hüüatus.

      Delete
  2. Mul kodus on just vastupidi: kui ma arutan, kas teeme midagi muud või suppi, siis A. eelistab peaaegu alati suppi. Pmst võiks tema poolest kogu aeg supi peal elada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hr H armastab ka väga suppi. Talle meeldib seda ise teha. Aga kuna ta armastab ka väga liha, kipuvad tema supid kõik hautiseks muunduma :D

      Delete
    2. This comment has been removed by the author.

      Delete
    3. hautise ja supi vahe ongi pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne. ja eri keeleruumides ei jooksegi piir üldse alati sealt, kus eesti "hautise" ja "supi" oma - nt prantsuse "potage" tuleks olenevalt konkreetsest potage'ist kord hautiseks, kord supiks tõlkida; "soupe" oleks pea alati supp; mõistete piir jookseb teisest kohast, sest mõni potage on meie silmis sama supp kui soupe.

      Delete
  3. mUl on ka kodus sellised haruldased eksemplarid, kes väga armastavad suppi.
    Ma ise võin suppi süüa, aga pärast seda tahaks ikkagi süüa ka..:)

    Hiljuti sain ühe hea nipi. Klimbitaignasse tuleks segada natuke võid. Tõesti saavad paremad. Mina seda varem ei teadnud.

    Ja klimpidest veel. Klimbiparadis on ju Kesk-Euroopa ( kneedlikud jms). Sul sugulane oli pikalt Tšehhis, kas ta sealt häid retsepte, ideid klimpide kasutamiseks kaasa ei toonud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. No vot, kneedlikute peale mõtlesin ma ka, kui suppi tegin :D Et kuidas on võimalik, et oma olemuselt klimbisarnane toode nii... (leidkem siia nüüd üks sõna, mis asendaks sõna vastikult, mida oleks sobilik kasutada toidu kohta) saab maitseda :D

      Aga või saan täna kohe ära proovida, sest klimbid said otsa, aga suppi jäi veel tänaseks ka. Või lisamine on niiviiisi tunde järgi?

      Delete
    2. Kneedlikute maitse osas tuleb olla nõus. Ma saan aru, et jahuplönn võib olla täiesti maitsetu; aga need kneedlikud on nii intensiivselt maitsetud, et on jah peaaegu vastikud.

      Ma käisin mingil keska-klassi-suvel koolis tööl - ei mäleta enam hästi, mis asjaoludel. Mitte suvetööl, vaid umbes nagu koristamas. Kerge õõva tunne on sellest siiamaani sees. Esiteks nägin kooli köögis niisugust pesa prussakaid, et... et halb on meenutadagi. Meil olid Lasnamäe kodus ka prussakad ja ma ei ole mingi putukafoob, aga see oli liiast!!! Ja teiseks on mul lapsepõlve kodu kapis siiamaani alles paar kemikaali, mis ma tühjast keemiaklassist ära virutasin...

      Delete
    3. See perenaine pani u supilusikatäie toasooja võid, segas selle muna- jahuga ära.
      Mulle tundub, et sulatatud võiga oleks lihtsam, aga segunes väga hästi ka toasoe.

      Delete
  4. hm, mis naljakas tunne. ma mõtlen, et kuidas see käiski, et muuda seda, mida muuta saad, jne. suurt maailma sa jah. ehk oma klimpidega palju ei muuda, aga väikeseid maailmu suudad muuta ja mõjutada küll. näiteks minu oma. tänan. nii armas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. sul on tihtipeale nii toredad kommentaarid, et ma loen ja mõtlen, et tahaks nii väga midagi öelda, aga ... nagu ei oska. Huvitav oleks näha, kuidas mõtted sinu peas liiguvad ;)

      Delete
  5. Ma olen ka alati selline olnud, et suppi võin ju süüa, aga mingi päristoit võiks ka ikka olla. Polnud kaua aega tagasi, kui käisin oma vanaema juures ja ta oli teinud köögiviljapüreesuppi (ohtra rõõsa koorega), kõrvale kanašnitslid. Meie peres täiesti loogiline kombinatsioon.

    Nüüd uues töökohas töötades ei ole ma meie maja alumise lõunarestorani kõige suurem fänn. Kui seal üldse midagi süüa kõlbab, on need supid, kuigi nendega läheb ka õnneks umbes 60% kordadest. Minu lemmikud on borš, seljanka, lõhesupp, erinevad püreesupid ja frikadellisupp. Üldse ei isuta hapukapsasupp, hernesupp, oasupp ja spinatisupp. Kana-klimbi on selline vahepealne. Kuigi klimpide peal olen üles kasvanud (piimaklimbisupp oli põhiline) ja olen fänn.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on minu jaoks müstika, et on inimesi, kes ei armasta hernesuppi :) Aga see on nii tummine (pigem nagu hautis :D), et suvel väga ei isuta, küll aga talvel. Eriti kui saab puupliidil teha (mida ma kahjuks ei saa, sest mul pole puupliiti).

      Delete
  6. Mind õpetas klimpe tegema vanaema - toasoe või hõõrutakse soola ja suhkruga ning lisatakse jahu ja jahutatud supipuljong.
    Ma ei teadnudki, et klimpe saab teha ilma võita.

    ReplyDelete
  7. Mind õpetas klimpe tegema vanaema - toasoe või hõõrutakse soola ja suhkruga ning lisatakse jahu ja jahutatud supipuljong.
    Ma ei teadnudki, et klimpe saab teha ilma võita.

    ReplyDelete
  8. Oh kui põnev klimbiteema! Minu ema tegi tavalisi klimpe, piimasupile muna-jahu-piim-sool ja kanasupile pani piima asemel rasvasemat puljongit - rasv teeb klimbid paremaks. Ma ise olen seda modifitseerinud niiviisi, et olen piimasupi klimpidele törtsu õli lisaks pannud ja paar tera suhkrut ka :) On hea küll!

    ReplyDelete
    Replies
    1. *ja kanasupi klimpidele pani*

      Delete
    2. Meil kodus tehti ka niiviisi ja olen traditsiooni jätkanud. Järgmisel korral proovin kindlasti võiga ka :)

      Delete