Ükskõik, millest täna mõelda või kirjutada tahaks, ükskõik, mida tahaks teha - mitte miski ei muuda olematuks seda tühjust. Seda ebareaalsust. Seda uskumatust. Ma ei saa sellestki aru, kellest mul täna kõige rohkem kahju on. Tulistamise ohvrist? Tulistajast? Ohvri perekonnast? Tulistaja perekonnast? Koolikaaslastest? Kolleegidest?
Kõik on nii segamini.
"Kas sa räägid tõsiselt?" oli minu esimene reaktsioon, kui kolleeg mulle sellest rääkis.
"Kohatu teema nalja jaoks," oli tema vastus.
Tõsi, sest meie teadsime kohe, et tegemist ei olnud lihtsalt tulistamisega. Vaid surmaga lõppenud tulistamisega.
Ja kuigi ma sain aru, et nali sellisel teemal oleks haige, tundus tõde veelgi absurdsem.
Sõrmed värisevad siiani.
Ja nii kurb on.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ma olen samuti täiesti šokis.
ReplyDeletesama siin...
ReplyDeleteMulle tundub, et see on koht, kus oleks ehk abi, kui meedia selliseid "lahendusi" maailmas vähem kajastaks. Nagu jalgpallistaadionile jooksvad huligaanid, kellelt kaamerad koheselt pildi ära keeravad.
ReplyDelete