Thursday, May 30, 2013

Täna oli selline ... pahhh-pahhh-pahhh päev. Siinkohal oleks elegantne panna mõni selline tore liikuv pilt, kus keegi endale viis korda järjest kuuli pähe laseb. Aga ma ei ole siiani aru saanud, kuidas inimesed neid leiavad, päriselt ka :D Kui aus olla, siis ma pole muidugi kunagi ka proovinud midagi leida.

Alustuseks sattusime Ruudiga täna lasteaeda jõudma just sel hetkel, kui üks tema rühmakaaslane otsustas kogu oma pettumuse maailmale välja karjuda ja mul oli tema emast ja isast nii kahju. Kõige kurvem oli see, et vanemad käitusid absoluutselt õigesti, aga selline situatsioon on paradoksaalsel kombel säherdune, et õige käitumine võib kõrvaltvaatajale tunduda vale ja vale käitumine õige. Sest vale käitumisega saab lapse vait, aga ... hiljem võib vähe keerulisemaks minna. Igatahes püüdsin ühelt poolt kangesti poisi vanematele näidata, et kõik täiesti tore, ja teiselt poolt vaigistada Ruudit, kes miskipärast suvatses demonstratiivselt häiritud olla situatsioonist. No leidis ka, mida taunida, eksole. Ja kogu selle ebamugava olukorra juures peesitas minus üks vastikult tänulik ja rahulolev maduuss, kes rõõmustas, et tema laps pole vähemalt avalikus kohas temaga niiviisi kunagi käitunud. Üks asi on kuulda, kuidas su lapse õpetajad sellest räägivad, teine asi on seda reaalselt läbi elada. 

Edasi läks mu päev viis tundi eksamil, sest ma tõepoolest võitsin sel aastal komisjonidega jackpoti ehk eesti keele (6 tundi), matemaatika (5 ja pool tundi) ja matemaatika katseeksam (5 tundi). -.- Siia oleks jälle seda pilti vaja. Viiest tunnist viimase veetsin eriti asjalikult ja arvutasin. Ümbritsev keskkond mõjus ilmselgelt inspireerivalt. 

Kõige rohkem ajas mulle aga kuuli pähe see, kui sain visata pilgu peale järgmise aasta tundide jaotusele, mis mulle üldse ei meeldi. Aga kui ma palka tahan, siis pole mul valikut. Tervelt üks aasta sain siis nautida südame rahus töötamist, järgmisel kevadel enne eesti keele eksamit on närvid jälle läbi nagu politseikoeral. Natuke kurb on ikkagi see, et vahetasin töökohta lootuses jäädagi valik- ja vabaainete peale, nüüd aga on pool mu koormusest ikkagi põhiained ja kõige hullem siis, et ka abituuriumis. Mulle kukkus nagu rändrahn kõhtu, kui ma sain aru, et see, mille eest ma viimased kuu aega olen püüdnud põgeneda, siiski juhtub. 

Ja homme on meil rannamängud, kuhu ma solidaarsuse mõttes ilmun kohale nagu põgenenud vang, sest meie klassile langes õnn riietuda üleni halli. Kuidagi...märgiline või mis :D

No comments:

Post a Comment