Täna jälle...

...me joome bensiini, peaks siin lõpus nüüd olema, aga mitte seda ei tahtnud ma kirjutada :D Tegelikult peaks kirjutama "Täna jälle mul tuju on kurb." Aga kui tavaliselt on mul lihtsalt irratsionaalne spliin, siis täna on ... põhjust. Mitte otseselt täna, aga täna kuidagi mõjub rohkem.

Järjest enam tekib mul endal küsimusi, kas otsus kolida oli õige. Mul endal pole häda kedagi, töö on töö. Kuigi mulle laias laastus meeldiks teha tööd inimestega, keda ma tunnen, kelle nimesid, eelistusi, tugevusi ja nõrkusi ka vähemalt aiman. Praeguse süsteemi juures, kus iga seitsme nädala tagant tulevad uued inimesed, uued näod, uued mõtted ... ei suuda aru saada. Tõesõna, mulle ei meeldi, kui ma tsükli viimasel nädalal leian end mõtisklemas "Kes, jumal küll, see inimene on?!?!" Mulle meeldib olla inimestega keskmise astmega lähedussuhtes (liiga lähedane pole jällegi kuigi minu teema, kuigi keegi sinna kunagi üldse satub, siis on see... segane kõigi jaoks :D), ses osas nõustun GJS-iga, et "mitteformaalne keskkond nagu tänapäeval kool on" võiks inimeste vahel olla normaalne, üksteist äratundev suhtlus. Aga see võõraste maailmade mass, mis mind pidevalt ründab, et lase sel "mitteformaalsusel" tekkida. See siiski pole suurem asi probleem, mul tuleb lihtsalt ümber orienteeruda ja tegelikult - ega ei olegi ju normaalne, kui õpetajal on stabiilselt kahju, et mingisuguse klassiga on tema koostöö lõppenud. Nagu mul praegu täiesti juhuslikult on :D

Et jah, kui välja arvata minu mõningased orienteerumisraskused, siis on minul kõik hästi. Mulle meeldib mu uus kodu, mulle meeldib elada siin linnas (kui ma parajasti muidugi ametiasutustega kokku ei pea puutuma). Kõrvalt näen aga, et hr H on väsinud ja morn. Hüva, see tuleb paljuski sellest, et ta on kogu aeg tööl. Meie kolimise üheks suureks põhjuseks oli ju ka see, et tal oleks tööd, meie varasemas elus oli see osa üsna kaootline. Kuigi jah, vaikselt hakkan isegi mõtlema, mida selle rahaga peale hakata, kui me kohtume ainult nädalavahetuste öödel. Hea loomulikult et siiski, aga .... Probleem on rohkem selles, et kui me kõik kodus oleme, siis me ikkagi ei mahu siia ära. Tähendab, mina mahun ja Ruudi mahub, aga hr H ei mahu. Eks meil kolmel on tegelikult ka üle keskmise suur ruumivajadus, mis tähendab, et kui mina olen magamistoas ja tegelen oma asjadega, siis sinna ei mahugi mitte kedagi rohkem. Aga hr H on (vähemalt sünniaasta järgi -.-) täiskasvanud inimene ja peaks enam-vähem omadega toime tulema. Nii et tegelik probleem on ....

.... Ruudis. Ja see on suur probleem. Ma poleks eluski uskunud, et temaga võiksid nii suured mured tekkida. Ta on ikka olnud lärmakas, aktiivne, enda õigust nõudev, aga kõige selle juures väga hästi seltsiv, sõbralik ja loov. Nüüd aga ... on tema käitumine lasteaias täiesti kohutav. Meeletu tähelepanuvajadus kombineerituna täieliku allumatusega. Ma saan aru, ta ei taha siin lasteaias käia. See on tal küll sünnist saati olnud - talle ei meeldi lõplikud muutused. Talle on alati meeldinud külas käia, aga mitte kunagi kuskile ööseks jääda. Kodu on tema jaoks püha paik ja praegune koht on küll üsna tore, aga siin pole tal oma tuba, pole oma kassi ja pole oma aeda. Ja eelmises kohas olid tal sõbrad, poisid, kellega mõisteti teineteist poolelt sõnalt (neil oli rühmas vähe poisse ja nad kõik olid üksteisega väga tihedalt seotud), oli tüdruk, keda Ruudi tõepoolest vist armastas. Kes mind teab, see teab ka seda, et ma suhtun sellesse a-sõnasse väga skeptiliselt. Aga kui viieaastane poiss räägib veel viis kuud pärast viimast kohtumist, kuidas ta üht tüdrukut igatseb ... siis see vist ikka on armastus :D

Igatahes oleme jõudnud punkti, kus ei mina ega õpetajad oska enam midagi teha. See pole enam see poiss, kes suve lõpus lasteaeda läks. Pole enam see, kelle kohta öeldi "täielik lasteaiapoiss", "kõigi sõber", "igas grupis oodatud". Nüüd on väike poiss, kes on õnnetu ega oska seda ühiskonnale vastuvõetaval viisil väljendada. Uuel nädalal läheme ja proovime psühholoogi abil sellest sasipuntrast mingisugustki otsa kätte saada.

Kõik see paneb mind aga mõtlema, kas kolimine just nii ja just sel hetkel ... oli ikka õige. Kas ma tõesti unustasin ära selle, et laste tunded ja soovid on sama olulised kui täiskasvanute omad. Ja nemad ei saa aru mõistuspärastest selgitustest. Ma tean ju seda. Ja ikka ... ei hoolinud. Ei pidanud piisavalt tähtsaks. Ei teinud piisavalt palju, et seda olukorda vältida.

Ja nüüd olengi kurb.