Täna said siis hüvastijätud tehtud. Loomulikult sain pisarad välja, kuigi see polnud üldse nii mõeldud. Esimestes pisarates oli süüdi Sirje, kes ütles midagi nii ilusat, et mul tulid praegu seda kirjutades ka pisarad silma. Teine kord oli siis, kui ma avasin laste kingituse, siis ma piserdasin ikka pikemalt, nii pagana kahju on. Ma tean küll, et eluga tulebki edasi minna ja kõik see muu, aga lahti lasta on raske, oi pagan kui raske. Seda enam, et ma ei uskunud, et see nii raske saab olema.
Selle loo kohta, mille siia panin, ka paar sõna: seda laulsid oma lõpetamisel minu esimesed kaheteistkümnendikud, minu esimesel lõpuaktusel õpetajana. Ja mäletan selgelt, kuidas ma seisin koolisaali uksel (sisse ei mahtunud, sest rahvast oli nii palju) ja piserdasin. Tundub, et mul ongi lahtilaskmistega probleem, nagu mõtleks ehk üks tollane laulja, kelle meelelaad sapisusele kaldub ;)
No comments:
Post a Comment