Pärast oma eelmist postitust lugesin Postimehe AK-d ja sain aru, et minu solvumus eelpoolmainitet lause peale oli täiesti õigustatud - tegemist oli sildistamisega ja ma pidingi tundma end torgatuna. Hea teada, et ma pole lihtsalt hulluks läinud :)
Muidu aga ... üldiselt ... jõuetu tunne on. Vähemalt on eksam kohe käes, saab sellest vaevast lahti, sest tõepoolest on mul endal juba VÄGA häiriv tegeleda teemadega, mis kellelegi huvi ei paku. Emotsioon on võrreldes eelmiste aastatega oluliselt ... ebamugavam. Viimased kaks kuud on ikka totaalselt mahajooksnud aeg ja vaev. Mõtleks, kui palju raamatuid ma oleks selle ajaga jõudnud läbi lugeda. Või kui palju magada. Või lihtsalt kohvigi juua, see oleks ju ka tore olnud. Kusjuures, ma arvan, et kõigil oleks sellest tuju parem olnud. Ja ma tõesti ei süüdista selles kedagi, isegi mitte iseennast, teinekord lihtsalt ei teki sünergiat ja ongi kõik.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Vaid kaks küsimust:
ReplyDelete1) Mis mõttes mahajooksnud aeg?
2) Kas õpetajale on sünnis halvustada oma õpilasi avalikult?