Thursday, August 14, 2014

Ühe lapsepõlve lugu ehk Ida-Viru trip vol 2

Püüan nüüd siia talletada midagi natuke suuremat kui lihtsalt söön-käinpoes-olenrahul teemasid. Kuigi kui järele mõelda, on ka minu söön-käinpoes-olenrahul-postitused suure väärtusega, kui kunagi Ruudi peaks tahtma kaardistada oma ema elu. Või vähemalt mingit osa sellest. Mina olen pidanud tegema palju märkmeid, uuesti üle küsima, teatud kohtades leppima, et lihtsalt ei saagi selgust, et lõpuks kuidagi natukenegi moodustuks ühtne lugu minu isa lapsepõlvest.

Selleks, et hakata harutama seda lugu, kuidas mu isa üles kasvas, tuleb alustada natuke eespoolt. Nagu ikka. Mu isa vanemad olid Gerda Wilhelmine ja Arnold. Ma olen üles kasvanud kodus, kus nende pilt seisis alati riiulil. Lapsena oli minu jaoks müstika see, et tegemist on "photpshopitud" pildiga ehk mu vanaema ja vanaisa ei sattunud elu jooksul korralikult ühele pildile, nii pandi hiljem kaks pilti kokku. Mu vanaema isa oli baptistikoguduse pastor, ka vanaema oli baptist. See, kas mu isa ka lapsepõlves ristiti, pole täpselt teada. Isa seda ei mäleta ning sellest ei räägitud, kuid sugulased on hiljem väitnud, et neid kõiki ristiti lapsepõlves.

Kuna mu isa sündis aastal 1950, toimus enne tema sündi mitu väga olulist sündmust. Esiteks oli Teine maailmasõda, mis väga paljude inimeste elud ära rikkus, kusjuures väga palju sõltus lihtsalt juhusest - millise poole peale sa sattusid. Minu vanaisa Arnold võttis sel loteriil kehvema pileti - ta sattus sakslaste poolele. Ja mitte niisama, vaid valvuriks saksa vangilaagrisse. Ilmselgelt mõjutas see edaspidi nii Arnoldi enda kui ka tema pere elu. Esiteks olid Arnoldil arvatavasti tugevad psühholoogilised (psühhiaatrilised?) probleemid, kuna sellistest teemadest ei räägitud. See, mida ta seal vangilaagris nägi ja mida ise tegema pidi, läks koos vanaisaga hauda. Teisalt olid sel vangivalvuri tööl ka pragmaatilisemat laadi tagajärjed - vanaisa Arnold kartis elu lõpuni, et ta kas saadetakse vangi, Siberisse või mahalaskmisele. Tehniliselt võttes oli ta ju võidelnud NL-i vastu. Vabanemine toimus alles seitsmekümnendatel, kui võim võttis asja uuesti läbi vaadata ning tollased vangid tunnistasid, et Arnold oli olnud nende oludes väga inimlik valvur. Pärast seda sai vanaisa kergemini hingata, kuigi psühholoogilist kahju ei vähendanud ka see.

Sõjaajal ja kohe pärast sõda sündisid minu isa kaks venda, Arno ja Joel. Lisaks kõigile raskustele, mis sõjajärgsel ajal nagunii olid, põles nende kodu maani maha. Kodus olid sel ajal 6-aastane Arno, kahene Joel ja onu Gottlieb, kelle vene sõjaväelased lolliks olid peksnud. See, miks maja maha põles, ei teagi. Samamoodi on segadus sellega, mis päästmise ajal juhtus. Lapsepõlvest mäletan juttu, kuidas naabrid tulid appi, väike Joel pandi lume peale pikali, kus ta külmetus ning sai peaajupõletiku. Nüüd olen hakanud mõtlema, et Joel oli ju sel hetkel juba nii suur, et pidi kõndima, miks ta siis lamama jäi? Ma ei tea ja isa kodus ei räägitud sellest ka kunagi pikemalt. Kindel on see, et väike Joel oli haige ja suri. Hauaplaadil on kirjas vaid sünni- ja surmaaasta, kuupäevasid pole.

Isa sünnikoht
Kusjuures nendegagi on probleeme, sest hauakivil olev surma-aasta 1948 ei klapi muude asjadega. On teada, et tulekahju toimus talvel, veebruarikuus. Samas on teada ka see, et Joel suri kahe ja poole aastasena, seega loogilisem oleks surma-aasta 1949. Samuti klapiks see aasta paremini järgnevate sündmustega, sest on teada, et edasi kolis mu isapere sugulaste tallu, kust 1949. aastal inimesed "eest ära küüditati".

Joeli surmast ja näiteks sellest, miks ta oli nii raske haigusega kodus, mitte haiglas, miks ta ikkagi sinna lumele külmetama jäi ja miks vanem vend Arno tema eest ei hoolitsenud - kõigest sellest ei teagi me midagi, sest nendest asjadest ei räägitud. Küll aga on lugu Joeli surmast - ema olevat toimetanud teises toas, kui haige laps palus juua. Ema olevat mõelnud, et teeb veel viimased asjad ära ja siis viib. Järsku nägi ta aga ukse kohal sõnu "Sa oleksid pidanud tema eest hoolitsema." Ja kui ta teise tuppa Joeli juurde läks, oli laps surnud.

Kaevuri
Pärast põlengut läksid vanaema ja vanaisa niisiis elama oma sugulaste juurde, kes 1949. aastal küüditati. Mitte et see oleks olnud suur ja võimas talu, kuid elukoht siiski. Sellesse paika sündis ka minu isa. Aasta pärast küüditamist. Pikalt nad seal siiski elada ei saanud, pärast Stalini surma hakkasid küüditatud tagasi kodumaale tulema. Isa sugulased jõudsid tagasi arvatavasti 57./58., sest oma esimese kooliaasta ajal elas isa just selles talus. Kui aga sugulased kodumaale tagasi jõudsid, tahtsid nad oma talukohta tagasi ning isa pere läks elama Kaevurisse, mahapõlenud maja kõrval püstijäänud putkasse, mis oli ehitatud segaseks pekstud Gottliebile. Seal oli neil üks tuba nelja peale, kusjuures magama pidi paarikaupa ning kahe voodi vahele jäi paarkümmend sentimeetrit vaba ruumi. Mõni ime, et mu isal nooremaid õdesid-vendi pole.

Sealt puude vahelt paistab Pioneeri
Lapsepõlvest mäletan ettekujutust, et see kodu oli neil muldpõrandaga. Sel suvel küsisin üle, selgus, et tegemist oli ikkagi vaid minu fantaasiaga. Põrand oli siiski majal olemas, kuigi elamistingimused polnud loomulikult need, mida tänapäeval arvestatavaks peetaks. Kuna vanaisa Arnold elas pidevad hirmus (tal polnud aastaid näiteks dokumentegi), ei mindud kunagi kuskile rääkima oma eluolust. Alles siis, kui vanem vend Arno oli piisavalt suur mees, et ohjad enda kätte võtta, leiti perele paari nädalaga uus elukoht Pioneeri tänava kortermajas.

Samas, nagu mu isagi ütleb, lapsepõlv on ikka ilus aeg. Kui pole rohkemat näinud, ega siis nii palju puudust ei tunnegi. Poisid jooksid ikka ringi ja mängisid oma poistemänge, korraldasid spordivõistlusi, käisid koolis, pidasid oma esimesi pidusid. Kusjuures poisid olid tol ajal erilised spordifanaatikud, pidevalt toimus kümnevõistlus (ma igaks juhuks mainin, et kümnevõistlusesse kuulub ka nt teivashüpe). Ja näiteks koolipoistena sõitsin nad jalgratastel Peipsi äärde suvitama. Kohtla-Järvelt.

Koolis õppis isa hästi ja tegi kõvasti sporti. Ta ise on maininud, et kehalised eeldused polnud ta ehk kõige paremad, aga meeletu tahtejõuga jõudis ta koolispordis täiesti tippu. Just spordi pärast oli mu isa ka kaks päeva pioneer. Vanaema Gerda ei lubanud isal pioneeriks hakata (see eestlaste veri seal rätikul), aga kui poiste võistkond jõudis vabariiklike mängudeni, ei oleks saanud isa kaasa mängida. Seda aga meeskond endale lubada ei saanud, nii astuski kohe 14-aastaseks saav isa pioneeriks. Kahe päeva pärast oli ta nii vana, et arvati organisatsioonist välja.

Koolimaja, mida loodetvasti hakatakse
renoveerima
Kooliaja toredamad mälestused on 8. klassi lõpukirjand teemal "Sädemest tõuseb leek", milles mu arukas ja väga hea keeleoskusega isa kirjutas tuletõrjujate üllast tööst. Ja keskkooli matemaatikaeksam, mille pärast mu isa matemaatikaõpeajal arvatavasti mõni väiksem veresoon peas lõhke. Mu isa nimelt on matemaatikas väga osav, ta on üldse mõtlemises väga osav, näiteks minu lapsepõlves rääkis ta minu rõõmuks tagurpidi. Ses mõttes, et ta suutis oma peas sõnu niiviisi näha, et öelda need välja tagurpidi. Igatahes. Matemaatikaeksamile läks mu isa nii, et tal oli tagumiku peal suur furunkel, mis tähendas, et istumine oli tema jaoks täielik piin. Seega oli ta sunnitud sooritama eksami rekordajaga, mis tähendas, et ta polnud ehk oma võimete kõrgusel :D

See aga ei muutnud midagi, sest pärast keskkooli astus isa ikkagi ülikooli geograafiat õppima. See muuseas oli natuke juhus, sest ta läks alguses lihtsalt kaasa oma sõbraga, kes tahtis geograafiat õppida. Juhtus aga nii, et isa sai sisse, sõber aga mitte.

Ülikooli esimesel aastal suri vanaema Gerda ajuvähki. Ja sellega sai isa lapsepõlv lõplikult läbi. See, mis toimus ülikoolis edasi, kuidas mu ema ja isa ühes põrandaaluses klubis kohtusid, kuidas sündis mu vanem õde - see kõik on juba ühe uue postituse teema.

4 comments:

  1. Replies
    1. Mu peas hakkab kuju võtma ka emapoolne lugu. Selgus, et kuigi ma sellest poolest tean enda meelest palju rohkem, on ka siin lugusid, mis väärivad uurimist.

      Delete
  2. Mis sellest ullust Gottliebist sai?
    Vahemärkuse korras:baptistid ei risti lapsi, vaid õnnistavad. Ristimise otsuse teeb inimene ise, kui ta juba vastutusvõimeline on. Vähemalt praegu on nii, vbla vanasti ja sõja ajal tehti erandeid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on olnud kuklas tunne, et selle ristimise juures on midagi segast. SEE siis oligi :) Tundubki kõige loogilisem, et lapsi mitte ei ristitud, vaid õnnistati, sestap ei tea mu isa midagi, aga sugulastele jäi midagi meelde, lastena ei saadud ehk täpselt aru. Ja aastad on oma töö teinud.

      Gottliebi asjus teostatakse uurimine.

      Delete