Sunday, August 3, 2014

Raamatuelamus - "Jacobi kaitsmine"

Mõne raamatuga on nii, et silmad kuskil väikest tutvustust ja saad aru, et tahaks seda lugeda. "Jacobi kaitsmisega" täpselt nii oligi.

Esimene emotsioon oli pettumus. Ausalt. Minu jaoks on raamatutega nii, et kui mul on esimese lugemise ajal aega hakata mõtlema selle peal, kuidas see raamat kirjutatud on, siis on sisus midagi väga puudu. Aga selles raamatus jõudsin ma juba esimese kümne lehekülje jooksul mõelda, miks kuradi pärast autor ainult minevikku kasutab. Ma saan aru, et minategelane kirjeldab möödunud sündmusi, aga ka need asjad, mis peaksid ikka veel kestma, olid minevikus. Mingisuguste ametiasutuste kirjeldused näiteks. Need ei ole ju maha lammutatud või pole sündmustest möödas viissada aastat. Minu (udupeen) keeletunnetus nõudis olevikku.

Ja no need trükivead. Korra mõtlesin, et vaataks, kas toimetaja on praeguseks surnud, sest ma kardan, et pärast seda, kui ta ise trükist tulnud raamatut sirvis, tahtis ta läbi põranda vajuda. Äkki läksid valed lehed trükki? Pidevalt on tühikud puudu, suvaliste sõnade vahel, mida keegi ei tahaks kokku kirjutada. Stiilis maläksinpark. Poolitusvead. Mu lemmik oli sõna "manjak". Lausesse oleks hästi sobinud sõna "manjakk". Ja mis sõna on "jaaküll"? Vahepeal tundus mulle juba, et tegemist on naljaga.

Sisult oli minu jaoks raske lugeda sellest, kuidas küsimus, kas Jacob on süüdi või mitte, polnud üldse oluline. Ja mida edasi, seda kummalisem see mulle tundus. Ja järjest häirivam. Pärast seda, kui kohtuotsus välja kuulutati, mõtlesin küll, kas tõesti nii ongi. Selline raamat siis.

Ja siis tuli viimane peatükk, mis muutis kõik. Asjad läksid õigesse perspektiivi ja lõpuks ometi sain ma aru, kui kohutav raamat see on. Ja nüüd ei pea ma silmas seda, et see on trükivigu täis raamat, vaid seda, kui kohutav on see lugu, mida seal jutustatakse. Õige otsa aitas kätte saada ka õde, kes juhtus mu tähelepanu, et peategelasest isa kandis ju ikkagi sedasama geenimutatsiooni, mis avaldus tema puhul lihtsalt natuke teistmoodi. Viimast peatükki lugedes ei näinud ma ühtki trükiviga muuseas.

Tagakaanel olev küsimus: "Kui kaugele oled sina valmis minema oma lapse kaitsmiseks?" sai igatahes palju sügavama ja hirmsama tähenduse. Sest kes kokkuvõttes Jacobit kaitses - kas tema isa või ema? Huvitav on see, et tutvustuses räägitakse sellest, kuidas lapsevanem ei näe oma last õigesti, sest teda segab isa - või emaarmastus, mis takistab uskumast temast midagi nii võigast nagu kellegi tapmine. Selles raamatus oli minu jaoks probleem pigem selles, et isa ei hoolinud, mis on tõde, sest tema poeg pole seda väärt, et ta mõrvas süüdi mõistetakse.

Üks korralik lugemine igatahes.
Postimehe arvustus. 

4 comments:

  1. Peale seda arvustust tahaka mina nüüd seda raamatut lugeda ...

    ReplyDelete
  2. "maläksinpark" ja poolitusvead on sellised asjad, mis võivad juhtuda alles küljendamise-kujundamise käigus. ka täiesti korralikult toimetatud tekstiga. sama käib arusaamatute kursiivide kohta (viimati tõlgitud raamatus tahtis tekst küljendamise käigus kohati lõikude kaupa külili visata).

    mis siin küljendamisest rääkida, vahel kaotab isegi printer tühikud ära. või tõstab sulud valesse kohta, kusjuures print previews seda näha ei ole.

    Kirjastamisel on selliste asjade väljarookmine tehnilise korrektori rida, mitte toimetaja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei usu ka hetkekski, et toimetaja sellised asjad trükki saatis, mure tema elusolemise osas tuleneski minu kujutluspildist, kus toimetaja (kelle nimi on sisekaanel olemas, erinevalt muust seltskonnast) avab raamatu ja purskab nutma. Ma küll purskaks, kui ma oleks hoole ja armsatusega tööd teinud ja siis juhtuks nii. Lihtsalt ebaõiglane.

      Tundub olevat sellest püpüp-nalja kategooriast pärinev juhtum (http://pehkindpriimula.blogspot.com/2013/10/paeva-nali-parineb-taas-mine-lemmikfb.html)

      Delete