Kodused tööd lasteaias

Eile õhtul istusime taas Ruudiga laua ääres ja tegime koduseid töid :) Sel korral jälle sugupuud. Kuna minu arvestuste kohaselt teeme seda kolmandat korda (hr H arvates neljandat), tundus tavaline puu Ruudi ja tema vanemate nimedega lati alt läbijooksmisena. Isegi vanavanematega puu tundus nõrk. Sestap istusime ja konstrueerisime laiahaardelise kahe sugupuu põimumise loo. Iseenesest oli huvitav - Ruudi näiteks ei olnud siiani aru saanud, et seal hauas, mida me ikka vahetevahel riisumas olme käinud, puhkavad teiste hulgas ka minu onu ja tädi. Hmmm. just praegu jõudis mulle kohale, et järgmine kord, kui me sugupuud joonistame, tuleks konstrueerida nelja sugupuu põimumine, sest minu isapoolesed sugalased jäid ju välja. Samuti hr H isa omad. Selline matriarhaalne lähenemine siis seekord.

Täna meie plakatit rühma viies viskasin pilgu ka teistele töödele ja sain aru, et me Ruudiga oleme siiski pigem ogarad, sest teistel olid perepuud :) Samas. Kui ma Ruudi käest uurisin, mida nad hommikuringis rääkisid sugulaste ja asjade kohta, siis ta andis kohusetundlikult edasi oma teadmised, et vanaema on ema isa või isa isa, aga lõppu tähendas möödaminnes, et midagi ei õppinud, sest ta teadis seda kõike. See on see kolmas (või neljas) kord... Vähemalt sai siis oma suguvõsa kohta rohkem teada, mis on ka väga hea.

Tegelikult tekkis mul küsimus, kas kõik lapsed teevad lasteaias sellisel päris märgataval hulgal koduseid töid. Meil on igal nädalal mingi ülesanne - eelmisel nädalal oli nt plakat mõnest toredast eesti mehest. Enne seda oli ohutuseteemaline pilt, Siis oli pilt koduteest. Ja nii edasi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et vahetavahel Ruudiga koos lõikuda, kleepida, voltida, joonistada, infot otsida. Aga vahel võiks olla mõni selline ülesanne ka, et tee koos emaga süüa. Või minge koos jalutama. Või vaadake mõnd harivat saadet. Või minge raamatukokku ja valige lahe raamat. Sest seda me teeme nagunii ja siis ei peaks rohkem pingutama. Ma tõesti pole seda tüüpi ema, kes lapsega joonistada tahab. Kohati tunnen, et need kunstitööd hakkavad mind ahistama :)

Muidu on üldiselt chill, ainult Ruudiga on lasteaias jälle probleeme. Istusime õpetajatega ja arutasime seda asja ning mõistuspäraselt saame isegi aru, miks ta niiviisi käitub. Nagu Ruudi ise oskab ülihästi analüüsida, miks midagi juhtus. Aga mustreid murda on meil kõigil raske. Sellest aga üks teinekord pikemalt.

Filmiõhtu

Eilne ime vajab jäädvustamist - käisin nimelt filmiõhtul :) Ma ei mäleta, millal ma viimati vaatasin kaks filmi järjest, nii et minu jaoks oli tegemist täieliku maratoniga. Minu kaaslane prl Vaprake vaatas aga minu lahkumise järel veel ühe filmi, nii et ilmselgelt olen ma nõrk.

Aga esiteks vaatasime filmi "1+1" ehk "Intouchables", mida on vist kõik inimesed näinud ja armastama hakanud. Nüüd kuulun ka mina kõikide inimeste hulka. Hullusti tore film - vahepeal saab kõõksumiseni naerda, vahepeal on niii kurb. Lõpuks on mõnusalt helge meelolu, tõeliselt positiivset maailma ehitav film.

Teiseks valisime filmi "Me peame rääkime Kevinist". Aktuaalne teema, eksole. Film oli... häiriv? Esialgu oli raske sisse elada, sest pidev vaheldumine mineviku ja oleviku vahel oli jälgimatult kiire. Võibolla kinos, kus polegi muud varianti, kui vaikselt ekraani vaadata, oleks kergem olnud. Samas oleks kinos film tervikuna kindlasti oluliselt masendavama mõjuga olnud. Õhku jäi väga palju küsimusi - MIKS ometi? Miks ometi oli Kevin beebist peale nii salakavalt halb? Miks ta kiusas oma ema? Miks ta tappis just need inimesed? Miks ema jäi elama kohta, kus kõik teda põlgasid? Miks kogukond ema nii kohutavalt põlgas, kui ka ema kaotas oma lähedased? Miks-miks-miks? Film oli hullusti läbi mõeldud, kõik need paralleelid oleviku ja mineviku vahel, detailid riietes ja muu selline. Vahepeal arutasime prl Vapraksega, kuidas oli neil õnnestunud leida Kevinit mängima nii ühte nägu inimesed - beebist noorukini olid näitlejad kangesti ühtemoodi.

Teine film tekitas rohkem mõtteid, aga uuesti vaataks muidugi esimest :)

Üks teine kord jälle.

Mida teha Brüsselis?

Novembri lõpus olen ma kolm päeva Brüsselis. Neist ühe sisustab ära Marju Lauristin, aga ülejäänu aja oleme vabapidamisel. 

Elu on siiani olnud täpselt selline, et olen suutnud komplekteerida grupi ja organiseerida transpordi lennukile ja tagasi. Aga vaatamisväärsuste osa on täiesti läbi töötamata. Noh, pissivat poissi peaks vist vaatama minema, aga nii põnev see vist siiski pole, et kaks päeva jõllitada.

Surfasin siis täna natuke netis ringi ja leidsin sellise koha BRUSSELS GREETERS. Tundus lahe, aga ma ei saanud ennast ära registreerida, sest ma ei tea veel meie hotelli aadressi :D Aga mõte sellest, et keegi kohalik, kes armastab oma kodulinna, näitab meile selle koha mõnusamaid paiku, tundub vahva. 

Magritte Museum meelitab mind, aga ma natuke kahtlen, kas ka teisi. Ja ma ei lähe päris lõbureisile, nii et pean natuke mõtlema sellele, mida teised tahavad. 

Õlut soovitatakse ka Brüsselis juua, aga johtuvalt grupiliikmetest võib mul tekkida teatav eetiline dilemma :D

Ja muud esimene kiire otsing ei andnudki. Mul läks meelest täna raamatukogust läbi käia, et mõni reisijuht võtta, aga peaks vist siiski seda ka tegema. 

?

Kuna ma depressioon leidis iseenesliku lõpu, olen taas hakanud huvi tundma maailmas toimuva vastu. Ja mis ma avastasin - sel ajal, kui mina iseendaga tegelesin, on toimunud üks skandaal. Okei, skandaal on tugev sõna, seda ei ole toimunud. Aga midagi kulmu kergitama panevat ehk küll. Või vähemalt mõtlema panevat.

Asi on siis selles. Lugu saab alguse mõnevõrra eemalt, aga selles tekstis on alguspunktid viidatud ning lõpptulemus on kohe alustuseks ära öeldud.

Inimestele, kel lingile klikata ei viitsi või siis klikkavad, aga lugeda ei viitsi - Mikk Pärnits oli kutsutud ühte viimasel ajal pildil olnud väikelinna lugejatega kohtuma, aga kohtumine öeldi ära pärast seda, kui selgus, et hr Pärnits on kirjutanud väga emotsionaalse arvamuse koolitulistamise kohta.

Esimese lugemise järel mõtlesin, et ma ei saanud äkki õigesti aru. Igasuguseid nussimisi oli ses tekstis minu maitse jaoks selgelt liiga palju. Aga kui ma ka pärast teist lugemist ei saanud aru, miks peab sellise asja peale inimese politseisse viima või takistama tal inimestega kohtumast, olin segaduses. Okei, sellest saan ka aru, et siinkohal mängib teatud rolli ka see, kes kirjutas, mitte ainult see, mida ja kuidas oli kirjutatud. Aga ikkagi.

Igatahes koolis, kuhu ta esialgu kutsutud oli, härra käis. Ja tulistamisest ei rääkinud.

Kuidas ma endale depressiooni diagnoosisin

Eile õhtul kurtsin hr Abikaasale, et mul depressioon - tuju on põhjendamatult halb, endised tegevused ei paku enam huvi (näiteks blogimine), võibolla oli midagi veel, mul ei tule enam meelde. Noh, et klassikaline depressioon. Ma tean ju küll, olen internetist lugenud.

Esiteks pakkus hr H mulle välja, et peaksin töökohta vahetama. Ta nimelt on jätkuvalt veendunud, et ma võtan oma tööd liiga tõsiselt. Tema pärast polevat küll ükski klassijuhataja ega muu õpetaja nii palju muretsenud kui mina omade pärast. Samamoodi ei usu ta, et õpetajad peaksid nii palju tegelema tundide ettevalmistamisega. Mina arvasin, et tegelikult ma ikkagi ei tahaks oma tööst loobuda - mulle meeldib see :) Jah, praegu on tõesti natuke raskem, mul on nimelt kerged keskendumisraskused, mis tähendab, et mõnikord ei jookse pikad laused päris nõndaviisi kokku, nagu ma alguses plaanisin. Aga ma olen kaval ka - räägin lühikeste lausetega.

Igatahes kui sai selgeks, et ma tööst ei loobu, tegi hr H mulle nalja. Ja siis ma naersin. Ja depressioon läks üle. Hommikul ärkasin puhanuna, laused tulid välja ja tuju oli hea. Lõunasöök oli üle pika aja maitsev.

Ja näed, isegi blogimise tuju tuli tagasi :)

Nõnda palju siis sellest, et ma olen osav diagnoosija.

Nullnädal

Terve see nädal on kehv olnud. Alates sellest uudisest siis. Ja see oli esmaspäva pärastlõunal. Kusjuures enne seda olin ma just väga heas tujus - mul olid toredad tunnid olnud, oli lõbus, aga mõnusalt töine õhkkond.

Ja edasised päevad on kõik olnud täielikud nullpäevad.

Ma ei teagi, kas asi on ikka alateadlikult tulistamises või lihtsalt selles, et unustasin d-vitamiini võtta. Trenni tegin ka terve nädala toas, mis ei olnud füüsilise poole pealt lihtsam kui õues, aga värsket õhku sain vähem. Päikest ei oleks iseenesest nagunii ma saanud kinni püüda, sest pime on.

Igatahes järgnes nulltöönädalale nullnädalavahetus ja nüüd mõtlen hirmuga uuele nädalale. Seda pole ammu juhtunud. Üldiselt olen ma töönädala alguses mures üksnes seepärast, et varakult peab ärkama.

Homme nõustaja juurde, sest olen selles klassis õpetaja. Äkki selgub, et mul ongi traumajärgne stress või kuidas iganes seda nimetatakse?

elu läheb edasi

Ei saa öelda, et tänane päev kuidagi lihtne oleks olnud. Esimesel tunnil leinahetked. Küünal, mis voolas mööda riiulit laiali. Lapsed, kes tundsid õpetajat, lapsed, kes tundsid poissi. Arusaamine, et õpetan selle poisi venda. Pooles vardas lipud. Kriisinõustajad. Ja see uskumatu vaikus, mis on koolimajas, majas, kus on koos üle viiesaja inimese, ebaloomulik vaikus.

Ja siis tavaline elu, mis peale tuleb. Alguses kohatult, hiljem järjest jõulisemalt. Uued teemad tunnis, uued arvamused, vaidlused, naljad, mille peale naerdakse ja siis ootamatult tõsiseks jäädakse. Et siis varsti uuesti naerda, ilma kohmetuseta.

Meie jaoks läheb elu edasi. juba praegu.

Ja on kaks perekonda, kus elu seisab.

mälestuseks

Ükskõik, millest täna mõelda või kirjutada tahaks, ükskõik, mida tahaks teha - mitte miski ei muuda olematuks seda tühjust. Seda ebareaalsust. Seda uskumatust. Ma ei saa sellestki aru, kellest mul täna kõige rohkem kahju on. Tulistamise ohvrist? Tulistajast? Ohvri perekonnast? Tulistaja perekonnast? Koolikaaslastest? Kolleegidest?

Kõik on nii segamini.

"Kas sa räägid tõsiselt?" oli minu esimene reaktsioon, kui kolleeg mulle sellest rääkis.

"Kohatu teema nalja jaoks," oli tema vastus.

Tõsi, sest meie teadsime kohe, et tegemist ei olnud lihtsalt tulistamisega. Vaid surmaga lõppenud tulistamisega.

Ja kuigi ma sain aru, et nali sellisel teemal oleks haige, tundus tõde veelgi absurdsem.

Sõrmed värisevad siiani.

Ja nii kurb on.

Valmistun jõuludeks :)

Kellakeeramine tekitab minus segadust. Sügisene variant mulle muidugi meeldib, sest meile kingitakse terve tund, mille jooksul maailma paremaks paigaks muuta, aga tegelikult on esimene päev selline kummaline. Keha nagu ikka teaks, mis kell päriselt on. Ja seepärast on kuidagi veider.

Selle pimeduse taustal on rõõm tõdeda, et aeg on hakata valmistuma jõuludeks. Või noh, kui aus olla, siis olen ma juba hakanud seda tegema - esimesed kingitused on juba ostetud. Mulle ikka meeldib rahulikult läheneda sellele teemale, detsembris tabab mind üldiselt mingisugune mõttekramp. Aga kingituse teha mulle meeldib, ilma mõttekrambita.

Tore on see, et poodidesse hakkavad ilmuma jõulukaubad. Ma tean küll, et on palju inimesi, kes ei suuda seda taluda, et JUBA ongi alustatud kapitalistliku pähemäärimisega, aga mulle tõesti meeldib. Eile mõtlesime hr Abikaasaga, et võiks uusi jõulutulesid osta. Huvitav, kui praegu aliexpressist tellida, kas siis jõuaksid nad jõuluks kohale või mitte? Sealsed hinnad on märksa madalamad kui meie poodide omad ja me oleme siinpool tõelised jõulutulede sõbrad. Ruudil näiteks on tuled aasta ringi kasutusel.

Meie hr Hga oleme nii suured sõbrad, et kinkisime kolm aastat järjest oma naabritädile sünnipäevaks jõulutulesid. Kolmandal korral hakkasin ma mõtlema, kas see kõik pole mitte juba korra olnud. Jah, tõesti oli. Aga mina ei oleks üldse kurb asja peale, riputaks aga üles ja naudiks :)

Ja esimene lumi on ka alati midagi väga erilist, ootan väga. Pärast jõule võiks lumi üldiselt ära minna, kuigi sel aastal olen ma otsustanud ka suusaspordiga oma sõprussidemeid taastada, nii et natuke võiks lund ikka olla.

Rehvid peaks vist ka ära vahetama.

Sportlik mina vol 4

Seekordne postitus ei käsitle minu suurepärast edasiminekut, sest olen vahepeal vaiksemalt võtnud ja seega erilisi edasiminekuid pole, tagasiminekuid muuseas ka mitte. Hoian kenasti vormi.

Täna tahtsin lihtsalt seda jagada, et praeguste ilmadega saab väga mõnusasti jooksmas käia. Millegipärast on minu jooksurajal treenijaid väga väheks jäänud, tänasel päikeselisel päeval nägin ainult üht jooksjat, muidu on neid ikka rohkem olnud.

Tõsi on muidugi see, et päris endise varustusega praegu joosta ei saa. Või noh, saab ka - ma siiani jooksin suhteliselt samas kostüümis, aga pärast oli tagumik nii külm, et isegi soe dušš ei suutnud seda üles soojendada. Kuna ma ei kavatse jooksmise pärast haigeks jääda, käisime koos hr Abikaasaga poes mulle korralikku sooja spordipesu ostmas.

Hr H on aastaid salaja sooja pesu kandnud. Salaja, sest minu meelest on maailmas vähe nilbemaid asju kui pikkade aluspükstega meesterahvas. Üllatuslikult selgus, et hr H jaoks kätkeb soe pesu endas midagi väga sensuaalset. See meenutavat talle lahedat äkšontšikki, kes lasekiirte vahelt läbi poeb. Loomulikult tekitas see ülestunnistus palju sensuaalseid nalju, mida ma ei kavatse ellu viia, sest minu meelest on soe pesu ikkagi midagi nilbet.

Täna käisin siis jooksmas oma uue sooja pesuga ja supermõnus oli. Kui ma enne panin endale selga koos rinnakaga viis kihti riideid, siis nüüd piisas kolmest. Ja soe oli ka. Kurb oli ainult see, et soojade pükste peale ei mahtunud mu jooksupüksid, seega pidin jalga ajama oma tavalised (Hello Kitty logoga) dressikad, pärast mida polnud visuaalselt enam aru saada, kas ma lähen trenni või kartuleid võtma. Aga tegelikult vahet polnud, sest mul endal oli hea olla ja jooksmise ajal ma ennast ei näe :)

Mina igatahes kavatsen joosta seni, kuni teed muutuvad nii libedaks, et jooksmise saab vahetada uisutamise vastu.