Ma tegin täna esimest korda elus tagurpidi külgboksi kahe auto vahele! Kahe üsna lähestikku pargitud auto vahele muuseas. Ma olen endaga väga rahul. Ka empsel ütles, et ma olin tubli.

Ka uue aasta koormused sain teada. Nagu hr H ütles: liigse töö pärast stressi ei paista tulevat. Nii vähe tunde, kui mul on esimeses tsüklis, pole mul kunagi olnud. Isegi mitte siis, kui mul oli abituuriumis 7 tundi ja need pärast eesti keele eksamit ära langesid. Üldjoontes olen ma tegelikult väga rahul, ainus, mis pisut kripeldama jääb, on see, et mu lemmikkursus on õppekavast üldse välja puksitud. Sellest on kahju. Aga eks ma panen oma võimsa mapi riiulisse ootama, ehk kunagi võetakse ikka jälle kavva tagasi.

Mis mind aga tõesti õnnelikuks teeb, on fakt, et me KOLIME. See on nii tore.

Me hakkame elama majas, väikses armsas majas, kus on tore aed ja saun. Ruudi on ka nii rõõmus, lõpuks ometi saab ta jälle oma toa. Ta juba väga asjalikult planeerib, kuidas ta seal toimetama hakkab, eile käis hr H-ga kauplemas, et ta tahab DVD-mängijat oma tuppa. Mõtleme veel sellele. Igatahes on meil nüüd köök, kuhu mahub laud. Ja elutuba, kuhu mahub külalisi kutsuma. Ja kogu maja peale nõnda palju ruumi, et saame tekitada kaks töökohta, nii et vajadusel saab ka korraga töö asju ajada. Rääkimata siis saunast, kus saab korraldada toredaid koosviibimisi. Koht on ka peaaegu ideaalne, linnale väga lähedal, ainult lasteaed jääb nüüd teispoole kesklinna, aga ka see pole suurem asi probleem. Lisaks kõigele meeldib mulle ka meie omanik, kes nii kenasti usaldas meid ja oli väga vastutulelik. Ma olen ise olnud oma elus usaldav ja vastutulelik ning nii mõnigi kord on see kurjasti kätte maksnud. Nõnda tahan nii väga näidata meie omanikule, et me olime väärt tema usaldust. Et ta ei peaks pettuma ei meis ega elus.

Vahepeal on juhtunud igasuguseid toredaid lugusid. Esiteks viisin ellu ühe oma unistustest ja ostsin endale poest (vaatamata sellele, et ma tean, et see pole ei kasulik ega päris, ja mingis mõttes on tegemist isegi nõmedalt väikekodanliku värgiga) pulverisaatoriga vahukoort. Ja siis ostsin endale ka igasuguseid erinevaid puuvilju (jah, ma tean, et praegu on valmis ka Eesti õunad ja ploomid ja pirnid ja... ma niigi hoidsin end tagasi ja ei ostnud konservi) ja sõin ja nautisin TÄIEGA.

Teiseks jõudis lõpule üks saaga, mis röövis isegi minu muidu väga hea ööune ehk prl Sirkka sooritas oma sõidueksami, nii et nüüd on elu hoobilt kolm korda ilusam. Treeningute käigus avastasin, et pärast kümneaastast staaži olen ka mina võimeline tegema harjutust "Tagurpidi külgboksi". Ma olen seda varem sooritanud ainult postide vahele, autodega pole kunagi julgenud proovida.

Ka mu töökoht on suhteliselt valmis, see et mööblit ja tehnikat veel pole, mind väga ei heiduta, küll aga morjendab mind asjaolu, et ma siiani ei tea veel midagi oma koormusest või kursustest, mis teeb mu töölkäimise mõnevõrra sihituks, sest ma ei oska veel ainekavasidki koostada. Millegipärast olen suutnud jätta inimesetele mulje, nagu meeldiks mulle väga kursus nimega "Eesti kirjanduse tüvitekstid". Jumal teab, kust sellime mulje on tekkinud, ma pigem pelgan, et minu arusaam tüvitekstidest erineb kohati reglementeeritud arusaamast, mis paneb mind mõneti ebamugavasse olukorda. Aga eks paistab.

Ja kõige põnevam on see, et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab varsti soolaleivakat pidada. Kohas, kuhu mahub ka külalisi kutsuma :D

Pärast kolimist olen ma avastanud maailma, millest mul varem polnud aimugi. Nimelt selle hirmsa maailma, kus inimene elab üürikorteris.

Siiani olen kokku puutunud selle teise maailmaga: üürileandja poolega. Ja sellest on mul jäänud mulje, et on väga keeruline leida üürnikku, kes oleks mõistlik (ei läbustaks su korterit ära, nagu oleks see mingi hooraurgas), majanduslikult kindlustatud (ei jätaks näiteks kommunaalarveid maksmata) ja mingisugusegi vastutustundega (ei saada helistamise peale vastuseks sms-i: "Ma kolisin välja.")

Nüüd selgub, et mängu teisel poolel on sama keeruline olla, sest üürikortereid on uskumatult vähe. Võimalikud valikud on üldjuhul paneelikad, kus ma ei taha elada. Esiteks asuvad paneelikad magalas, mis omakorda asuvad kesklinnast eemal. Minu elu asub aga pigem kesklinnas ja tegelikult on ikkagi väga suur eelis, kui saad pärast meeldivat koosviibimist koju makismaalselt kümneminutilise jalutuskäigu järel. Teiseks kardan ma paneelikatega kaasnevat lisamaksimist: talvine küte, mis on täiesti ettearvamatu, mingid remondifondid, mida peaks maksma omanik, aga mis ikka lükatakse üürnikule. Nii et otsitav ideaalkorter peaks olema kesklinnas asuv ahiküttega elamine, kuhu mahuvad ära kolm väga suure privaatsusvajadusega inimest.

Midagi on ju isegi liikumas. Nt helistasin ühe kuulutuse peale umbes kell kaksteist päeval (jah, hommikul kell üheksa luges udune silm kuulutusest üle) ja selleks ajaks oli korteril juba ostja (!) olemas. Teine variant oli ühe majaga, millel oli nii palju soovijaid, et praegu toimub ideaalse üürniku leidmiseks teine voor. Igatahes suutsime nii hea mulje endast jätta, et pääsesime sellesse teise vooru. Nagu töövestlus, eksole.

Oleme latti pisut alla lasknud ja mõelnud, et korter võib olla ka kahetoaline, aga olgu siis vähemalt korraliku köögiga. Korralik köök=köök, kuhu mahub ära söögilaud. Varem polnud mul aimugi, et võimalik elada korteris, kus köögis saab ainult seista. Nüüd olen juba terve aasta elanud majas, kuhu on projekteeritud köök, millel on neli ust ja üks tervet seina hõlmav aken. Ma olen unistanud, et kohtun inimesega, kes vastutab selle eest, nii et ma saaksin küsida, miks ta niiviisi on teinud.

Ja selle kõige juures on juba meie praegusel tänaval kolm tühja maja, mis lihtsalt seisavad ja lagunevad. Kui mul ei oleks last ja kujuteldavat sotsiaalset staatust, siis ma oleks juba ammu mõne neist ära skvottinud.

Tammsaare ja mina

Ma käisin teatris, Vargamäel "Vanad ja noored".  Ma ei sattunud sinna päris oma valiku järgi, sest etendusega samal ajal toimus ka üks sünnipäev. Mitte et mul konkreetse asja vastu põhimõtteliselt midagi oleks olnud, klassika ikka. Ma nimelt suudan pidevalt ära unustada, mis emotsioone tekitab minus Tammsaare.

Sedapuhku tekitas emotsiooni ka loodus ja Ugala teater, kes koostööna surusid selgelt liiga palju inimesi kitsasse, madalasse küüni, mis oli viimased 10 tundi seisnud 40-kraadises kuumuses. Võin teile kinnitada, et see ei olnud mõnus. Enne veel kui etendus algas, läks mul pilt korraks mustaks ja hääled jäid kaugeks ja vaikseks. Õnneks siis tuli kuskilt mingit õhku (meenub üks nilbe anekdoot, kus ka pahmak värsket õhku olukorra päästis), sest välja ei oleks ma oma kohalt mitte kuidagi saanud. Ma oleksin olnud esimene reaalne Tammsaare-ohver.

Etendus ise tekitas ka muidugi emotsioone. Nutta löristasin lausa kahel korral, mis iseenesest pole midagi tähelepanuväärset, sest ma piserdan nii kinos kui teatris alati suure rõõmuga. Aga põhiline emotsioon oli ikkagi füüsilist valu tekitav viha. "Vanad ja noored" on ju tavaline Tammsaare - tee tööd, ära ole kunagi rahul ja mis põhiline: ära sa mingil juhul oma ligimeste suhtes heatahtlik ole. Oleks ma natukenegi parema koha peal istunud, ma oleks teise vaatuse poole pealt lihtsalt minema kõndinud. Üks asi on lugeda teksti ja soovi korral pooleli jätta, et hiljem jätkata, hoopis teine asi on vaadata ja mitte omada võimalust loobuda, hinge tõmmata, emotsiooni välja elada. Vallo Kirs oli päris asjaliku lavastuse teinud.

Lugu, kergelt visandault, kõneleb sellest, kuidas noored (eriti noorperemees) tahavad vanadelt talu üle võtta, et teha kõike veel paremini. Ja kuidas vanad sellega leppida ei taha, kuigi oldi sellega nõus. Ja mis siis juhtub, kui vanad iga noorperemehe sammu kritiseerivad (siinkohal meenub mulle, et Tammsaarest rääkides ei ole paslik kasutada moodsat sõnavara), igal juhul oma õigust nõuavad ja kõik plaanid ära nullivad. Loomulikult sureb inimene ära.

Tammsaare on meie Püha Kirjanik, kes on igavikku raiunud meie olemuse. Meie põlvnemise orjasoost, kust välja sai rabeleda üksnes higi, vere ja pisaratega. Tammsaare tekstide sügavus puudutab eestlasi kõige valusama koha pealt, sest ta räägib meie geneetilises koodis olevast traagilisest pärandist. Kokkuvõtlikult: mitte Tammsaare pole hirmus, vaid eestlaste elu oli hirmus.

Minu esimene kokkupuude Tammsaarega oli algklassides raamatuga "Vargamäe lapsed". See oli minu jaoks sama tore raamat kui "Kevade". Ehk ma arvan, et oleks ma sündinud teistsugusesse perekonda, oleks ma pärast neid kaht raamatut lõpetanud lugemise üldse ära. Õnneks teadsin ma juba selleks ajaks, et maailmas on olemas ka tekste, mis panevad silmad särama ja hinge helisema. Ja ma ei pea silmas üksnes Miki-Hiirt või "Sipsikut", vaid ka sellesama Lutsu mälestusi näiteks.

Järgmine kord oli põhikooli lõpus "Kõrboja peremees". Taustaks nõnda palju, et ma lõpetasin põhikooli läbinisti viielisena, ma lugesin raamatuid kui pöörane. Kusjuures tol ajal ei olnud noorteromaane sellisel kujul nagu praegu, olid korralikud süžeega tekstid, mida noored lugesid. Ja ka minu jaoks oli "Kõrboaja peremees" arusaamatu ja seetõttu mõttetu. See ei tekitanud minus ühtki emotsiooni, null raamat, sest ma olin liiga noor ja elukogemuseta, nõnda nagu üks 15-aastane tüdruk olema peabki.

Ja lõpuks gümnaasium ja "Tõde ja õigus" oma esimese osaga. Siis olin ma juba suur ja tark ning tekstiliselt oskasin ehk isegi teatud määral seda hinnata. Küll oli see mulle sisuliselt nii vastuvõetamatu, et mul oli raskusi raamatu läbi lugemisega. Ma ei saa enam öelda, et Tammsaare oleks kohutavalt igav, tema lõputud kirjelaused võivad olla täitsa võluvad, kui teksti korralikult sisse elada. Aga see maailm, mis neis teostes avaneb ... ma ei taha, et see oleks see, kust ma pärinen.

Hüva, meie minevik on hall, ilmselgelt oli inimestel raske elu, väga palju pidi tegema tööd. Väga palju pidi taluma alandust, oma leib tuli maa seest välja kiskuda nii et küünealused verised. Aga miks peame me rõhutama seda, et meie olemuseks on olla halb inimene, väiklane, oma tões kinni nagu klappidega hobune. Vahel ma ikka mõtlen, kuidas sellisel seltskonnal üldse õnnestus oma riik luua.

Üldiselt on tõesti nii, nagu prl Sirkka ütles, et kui Tammsaare teostes keegi ära sureb, on see puhas rõõm, sest ta pääses sellest kõigest. Surm ei saa kuidagi hullem olla kui see elu.

Kui kedagi huvitab ka see, kuidas lavastus oli, siis näiteks Margus Mikomägi kirjutab sellest Postimehes.

On uskumatu, mida lapsevanemad on nõus oma lapse pärast tegema. Eile õhtul arutles hr H omaette, mida kõike ta saab Ruudilt välja nõuda, kui ta läheb temaga Ott Leplandi kontserdile. Enne peab ta muidugi Ruudile selgeks tegema, et kõik inimesed maailmas ei armastagi Otti, sest ma kardan, et tüüp ei tule selle pealegi.

Minu ohverdus lapsele oli see, et istusin eile tsirkuses. Umbe kitsal ja kõval pingil, makstes eelnevalt uskumatut hinda selle eest. Minu meelest oli üldse ebaaus võtta ka peaaegu täishind laste eest, kes on vanemad kui neli aastat. Reaalselt oleks pidanud müüma neile süle- või seisupiletid, sest muudmoodi põnnid küll areeni ei näinud. Nii hoidsin ka mina oma last süles ja avastasin, et mul olid jalas VÄGA valed püksid. Nimelt on neil pükstel tagumiku peal needid. Võite vaid ette kujutada, mida mu tagumik selle raskuse all tundis.

Etendus oli suhteliselt jamps, nagu ma ka ette arvasin. Ma ei ole küll mingi tsirkuseguru, minu ainus tõeline tsiskuseelamus oli ikka mõned aastad tagasi Peterburis, kus ma pool etendust lihtsalt maha magasin, sest väsimus oli nii suur. See-eest olen hoolega vaadanud Monaco tsirkuseetendusi, mis on täiesti uskumatud. Eile õhtul meenutasin heldimusega ka oma esimest kogemust akrobaatidega, mis toimus Sürgavere rahvamajas ja mis jättis mulle kustumatu mulje. Ja tänu sellele mälestusele olin oluliselt leebem oma hinnangutes, kui ma muidu ehk olnud oleksingi. Sest nojah ... ei olnud teab mis vägevaid trikke. Loomadest, kelle pärast prl SS kohale oli nõus tulema, olid kassid, üks puudel, keda ma silmanurgast nägin, ahv, kellega sai pilti teha, ja papagoid (kes pole küll loomad, aga jumal sellega), kes oskasid lennata. Samal ajal oli Ruudi kolmveerand etendust sellise näoga:

Täiesti reaalselt.

Õnnelik lapsepõlv.

Igal aastal hämmastab mind augusti saabumine. Põhimõtteliselt algab august kohe pärast minu sünnipäeva ja siis kohe ongi suvi läbi. Mõistusega saan aru, et TEGELIKULT on 1. septembrini rohkem kui üks kuu, nii et aega lulli lüüa on küll ja veel. Aga tunne on selline kahtlane. Täna näiteks uurisin jälle kooliasju, Ruudi omi siis. Selle, et ma ise midagi enne uut aastat võiks ära teha, püüan mõistusest välja lükata. Aga kuna ma nagunii ei tea ka seda, mis kursusi ma uuel aastal andma hakkan, vabandan end teadmatusega ning loen südame rahus Cosmopolitani, näiteks sain teada 20 asja, mis tuleks enne 35. sünnipäeva ära teha. Õnneks/kahjuks ei haakunud mul ühegi tegevusega. 

Puhkuse meeleolus olles vaatasin televiisorist filmi "Õnnelind flamingo". See on märkimisväärne juba sellepärast, et ma ei vaata televiisorist filme. Aga see oli esimesest hetkest sama paeluv kui "Kohtumine tundmatuga", mida ma vaatasin ükskord 31. detsembril, unustades täiesti näiteks selle, et õhtul oli minu kodus tulemas suuremat sorti koosviibimine, milleks oleks ju võinud ettevalmistusi teha. 

"Flamingo" põhineb raamatul "Meie pole süüdi". Ma ei väsi kordamast, et Raimond Kaugver on meelelahutuskirjanduse tipp, peaaegu sama tore kui Harry Potter. Kaunid positiivsed kangelased, nagu Aksel Künnapu või Tehvan Kruuda. Alati mõningane moraliseeriv noot - "me peame oma lastega rääkima, neid armastama" või "õpetaja peab õpilasi armastama". Mis iganes. Ja pahad saavad ikka karistada, näiteks Erna või ka Justus ja Leaanika. Nojah, "Flamingo" oli parimas ENSV filmitraditsioonis, kus juba näitlejatöö on kergelt hullumeelne, rääkimata kaamerast ja muusikast. Sedapuhku Lepo Sumera, mis ütleb päris palju juba ära. Ja kõik see kokku oli nii paeluv, et ma ei saanud pilku ekraanilt. Avastasin muuseas, et youtubis on olemas terve film, mul tekkis kohe mõte endalegi võtta, et siis kunagi lapsi rõõmustada klassikaga. Teile aga stiilinäitena minutine klipp

Lisaks televiisori vaatamisele käisin Bassi-Missal, mis algas minu jaoks sisenemisel sõnadega: "Oi, tere, kallis klassijuhataja." Kusjuures üldse ei lasknud tujul langeda. Mulle meeldis, aga ülejäänud seltskond (jah, hr Peatoimetaja, sind pean silmas) oli üsna jõnk, nii et lahkusime juba enne poolt nelja, siis kui pidu alles päriselt käima läks. Ses osas polnud hullu, et seal oli terve hulk inimesi, kellega ma füüsiliselt päris kindlasti üldse ei sobinud, sest nende higihais oli jõhker. 

Puhkus vol 3

Mälestustekivisse on vaja sellest suvest raiuda ka sündmus, millest nüüdseks on küll juba nädal möödas, aga millele mõtlemine mulle ikka helge meeleolu kaasa toob. Positivus nimelt. Ma polnud seal varem käinud. Ma pole üldse eriti agar festivalitaja, aastaid käisin folgil (mu kodulinna arvestades pole see kuigi kummaline), pärast linainimeste invasiooni, kultuurilise taseme tõstmist ja seda, kui raekoja platsil enam õlut juua ei saanud, pole väga haakunud. Eelmisel aastal sattusin suhteliselt suvaliselt Rock Rambile, kus ma küll varem ka olen läbi käinud. Ja RR meeldis mulle ka väga. Ülejäänud käimised on olnud suhteliselt sihitud, Salacgrivasse sõites meenutasime just hea sõnaga seda, kuidas käisime Kilingi-Nõmmes punkfestivalil. Kahjuks ei suutnud me meenutada ühtki muusikakollektiivi, kes seal esines.

Aga Positivus jääb mulle meelde küll. Sest seal oli Sigur Ros. Ma pean tunnistama, et ostsin pileti eelkõige Sigur Rosi pärast. Ja sellepärast ka, et Positivus on ikka tundunud mõnusa hingusega paik olevat. Ja oligi. Kui ma esimest korda festivalialale sisse jalutasin, siis ma lihtsalt naeratasin, üsna juhmakal kombel. Aga see oli niiii mõnus. Koht oli mõnus. Inimesed olid mõnusad. Muusika oli ka mõnus.

Lahe oli see, et ilmselgelt olid kõik festivallased lugenud ilmateadet, mis lubas kolm päeva lausvihma. Nõnda et reedel oli tubli 90% nautijatest kummikutes. Laupäeval, kui vihma ikka veel polnud sadama hakanud, olid mõned kumparitest loobunud, aga mõned jäid ikka endale kindlaks. Pühapäeval jõudis vihm lõpuks ka kohale, aga sellest polnud hullu midagi, sest me pidime nagunii üsna varakult tagasi sõitma, nii et hakkasime siis lihtsalt natuke varem.

Kui vihma ei olnud, siis lubatud tuul oli siiski olemas, nõnda et parimaks kaasa võetud esemeks osutus müts. Lokivedelikku see-eest polnud üldse vaja, sest juuksed pidid kogu aeg kinni olema, muidu lendasid püsti pähe ja enam alla ei läinud. Meeleolukas oli vaadelda telke, mis ei olnud maa külge väga kõvasti kinni pandud, eriti üht, mis oli nööriga posti küljes.Väga rahul olin ka sellega, et padi oli kaasas, sest see tegi telgis magamise oluliselt mõnusamaks.

Ja väike nõuanne ka järgnevateks festivalideks: kuna paber saab pellarites tõesti suhteliselt kiiresti otsa, tasub oma paber kaasa võtta. Ja mitte lihtsalt festivalile kaasa, vaid ka pellarisse kaasa. Muidu pole sellest suurt tolku.

Puhkus vol 2

Mida ma siis veel oma vaba ajaga olen peale hakanud:

Käisin kontsert-raamatuesitlusel...

Kontsert

Raamatu esitlus

Külalised

Rohkem saab lugeda saab siit, Sänna raamatukogu blogist.

...ja kinos:

Veel käisime ...

... Ahhaas ...

....korduvalt mere ääres...

...Mänguasjamuuseumis....

...Viljandi muuseumis ja veetornis...

...piknikul...

...jäätisekokteili joomas kohvikus Harmoonia (korduvalt)...

...Hessis ja Mäkis.

Ja siis loen muidugi raamatuid ja mängin arvutimänge.

Eveliisi postitus tuletas mulle meelde, et ka mina alustasin samasugusega enne seda, kui haigeks jäin. Lõpetasin ta nüüd ära. 

1. Oled ülirõõmus, kui sult dokumenti küsitakse. Siiralt rõõmustan. Nüüd on küll Maximas kampaania, et dokumente küsitakse kõigilt, kes näevad välja vähem kui 30, nii et rõõm pisut tuhmub. (1p)
2. Su Facebooki feed on täis beebipilte... mitte väga, aga mõned siiski on. Täna näiteks oli üks. (0,5p)
3. …metsapuhkuste fotosid ja maratoniaegu. Metsapuhkust pole väga kohanud, nagu ka maratoniaega, küll aga on suhteliselt palju lihtsalt jooksuaegu, sest inimesed treenivad ja panevad oma marsruudi koos ajaga feissi üles. Minu jaoks suhteliselt sama. (0,5p)
4. Rõõmustad, kui lähed kontserdile ja seal on istekohad. Kas keegi tõesti rõõmustab selle üle? OK, sisekontsert kirikus, siis küll. Aga muidu ... ? (0p)
5. Alustad juttu fraasiga "kui ma ülikoolis käisin" ja avastad jahmatusega, et see oli 10 aastat tagasi. Ma käisin ülikoolis nii pikka aega, et lõpetasin ikka mõnevõrra vähem aega tagasi kui 10 aastat. Ja nõnda ei seosta ma ülikooli 10 aasta taguse ajaga. (0p)
6. Kui vaatad filme teismelistest, siis oled rohkem vanemate poolt. Mulle ei meenu, millal ma viimati vaatasin filmi teismelistega. Kui just Kruudid arvesse ei lähe, ja seal olin teismeliste poolt. (0p)
7. Lähed baari ja lahkud, sest seal on liiga lärmakas. Ma kahjuks ei saa öelda, et ma ei mäleta, millal ma viimati baaris käisin, sest ma mäletan, see oli kolmveerand aastat tagasi. Siis ma ei läinud ära, sest oli liiga lärmakas :D (0p)
8. Sul on terve hunnik visiitkaarte oma eelmistelt töökohtadelt, millega midagi pole peale hakata. Kuna mul on olnud elus täpselt kaks töökohta, millest üks on ka praegu, siis nope, seda probleemi pole. (0p)
9. Kasutad hoolikalt päikesekreemi. Jah, aga seda juba viimased ... 10 aastat? (1p)
10. Vaatad netis kuumade ja pisut üle 30-aastaste staaride pilte ja mõtled, et veel on lootust. Lootust milleks? Saada staariks? Muutuda staarilusaks? Minna staarile mehele? Tegelikult ei mõtle ma ühegi peale neist. (0p)
11. Sulle on üha meeldivam oma pangakontot külastada. Jah, tõsi, on küll. (1p)
12. Mõtled tõsiselt koera võtmise peale. Või peaks lapse saama? Ei, peaks ikka koera võtma. Ummmm, tegelikult ei mõtle. Aga aususe mõttes peaks ära märkima, et mul on laps, teadlikult ja planeeritult. Praegu teist ei tahaks. Ja koera ka ei tahaks. (0,5p)
13. Oled nõus maksma rohkem, aga magama puhtas ja ilusas hotellitoas kui hostelis koos 12 sõbraga. Päris kindlasti. Aga see on asi, mida ma olen alati eelistanud, samamoodi nagu ma ei tahtnud elada ei ühikas ega sõpradega koos ülikooli ajal. Mul on vaja privaatsust. Iga päev. (1p)
14. Tundub, et kõiki lahedaid asju turundatakse sinust noorematele inimestele. Ausalt öeldes pole sellele mõelnud. Palju asju turundatakse küll mingitele teistele inimestele (nt nutitelefonid, mis on paljudel ka minust vanematel inimestel), aga ma pole kindel, kas just noorematele. (0p)
15. Su seedimine ei kannata enam rämpstoitu. Kas see võib ka juhtuda?!? (0p)
16. Igal pool räägitakse artistidest ja bändidest, kellest sa kuulnudki pole. Ei räägita, sest ma väldin kohti, kus seda tehakse :D Aga tõsi ta on, et paljusid uusi tegelasi ma ei tea. Ega tahagi ... (1p)
17. Avastad sageli, et tahad kõige rohkem lihtsalt mitte midagi teha. Pigem tundub mulle, et vanusega tekib järjest rohkem tahtmist midagi teha. Varem polnud mingit probleemi nädal aega lihtsalt maha lugeda, nüüd tahaks vahepeal midagi muud ka. (0p)
18. Pohmell kestab kaks päeva. Pigem mitte, sest tarbin alksi palju vähem. Ja no kaks päeva :minestab: Üks päev on piisavalt hull, et tükk aega alkoholist ringiga mööda käia. (0p)
19. Avastad, et su vanemad oli sinuvanused, kui sind said ja hakkad neid paremini mõistma. Ei saa väitest aru...Esiteks olid mu vanemad vanemad, kui nad minu said. Teiseks... ma ei saa ikka aru, miks see peaks mind panema neid paremini mõistma (0p)
20. Põlved jäävad valusaks. Jah, aga see probleem on mul ka alati olnud, sest ma armastan kükitada. Ka tooli peal :D Mäletan, et pärast esimesele kursusel tehtud filosoofia ajaloo eksamit valutasid põlved päris tükk aega, sest ma õppisin selleks neli ööpäeva järjest. Kükitades. (1p)
21. Teismeliste släng ajab sind kohutavalt närvi.Kirjalik küll, kui see koolitöödesse lipsab. Mis mõttes inimene kirjutabki essees vb või :D. Muidu mitte. (0,5p)
22. Ostad jalanõusid mugavuse järgi. Eluaeg olen kandnud eranditult mugavaid jalanõusid - tenniseid, plätusid ja tanksaapaid. Pigem jälle on nüüd tekkinud mõte, et prooviks kontsa, äkki on põnev. (0p)
23. Lapsed on sulle näidanud, kuidas oma nutitelefonis või arvutis midagi teha. Raske vastata, nutitelefone ma lihtsalt ei puutu. Arvutis pole keegi midagi näidanud, panen ise ässa. (0,5p)
24. Selle asemel et juua kaks drinki neljas erinevad baaris, jood ühes baaris kaks drinki ja lähed koju. Kui ma juba välja lähen, siis pigem mitte. (0p)
25. Mõtled, kas saad ikka piisavalt kiudaineid. Ei mäleta end niiviisi mõtlemas. (0p)
26. Rõõmustad eriti magedate asjade peale, näiteks madal intressitase. Südamest :D (1p)
27. Ei suuda uskuda, et kunagi terve öö õppida või väljas olla jõudsid. Ei. Kogu öö pole ma mitte kunagi õppida suvatsenud, sest mu loomus on asjadega alati varem valmis olla. Ja pidutsemist suudan ette kujutada küll, selleks on vastavat seltskonda lihtsalt vaja. (0p)
28. Oled kasutanud fraasi "Olen selle jaoks liiga vana". Hmmmm, kui ma kulmuneeti tegin, siis kasutasin fraasi "Ma pean selle nüüd ära tegema, muidu olen selle jaoks liiga vana." Et siis peaaegu. (0,5p)
29. Avastad, et sulle meeldivad väga mööblipoed. Ei, miks peaks? (0p)
30. Igal peol on kellelgi lapsed kaasas. Kui lapsed on kaasas, siis on see juba varasemast teada perepidu. Lihtsalt peol pole lapsi (külalistel) küll näinud. See pole siis enam ju päris nagu pidu, lihtsalt koosviibimine...? (0p)

Kokku 9,5 punkti. Mõned väited on küll suhteliselt kummalised ja minu meelest ei puutu üldse asjasse. Kohati on raske otsustada, kas anda endale punkt või mitte. Ja kokkuvõttes näitab minu vanust kõige paremini minu meelest see, et mul on kodus alati erinevaid alkohoolseid jooke ja mitut sorti pastat :D

Puhkus vol 1

Minu käest küsitakse tihti, mida ma puhkuse ajal teen. Ja mina pean vastama, et ma tõesti ei tea, teen seda mis parjasti mõttesse tuleb. Näiteks olen praegu uskumatul kombel suutnud haigeks jääda. Nii haigeks, nagu ma pole juba aastaid olnud. Tõsiselt. Viimati oli mul nii halb olla siis, kui mul oli kopsupõletik. Ja sellest ongi aastaid möödas. Kõige kummalisem on see, et peale kõrge palaviku mingeid muid hädasid polegi - ei ma köhi, ei valuta kurk ega selg, nii et ükski mulle teada olev haigus mul olla ei saa. Või noh, empsil diagnoositi palavikuta angiin, nii et mul võib olla ka valudeta neeruvaagnapõletik.

Aga ühel teisel päeval käisime koos õe ja tema tütrekesega loomaaias. Et asi lõbusam oleks, läksime rongiga :) Eriti lõbusaks teeb selle fakt, et rong läks välja kell 6.17. Aga preili Kirke oli meile reisule kaasa küpsetanud muffineid ja õeke võttis bensujaamast kohvi, nii et hommikusöök rongis oli lukususlik. Lapsed oli erutusest muidugi meeletud, esimesed pool tundi trallisid ainult ringi, pärast jäi noorem magama, Rudolf millegipärast keeldus.

Pealinnas alustasime sellega, et muretsesime endale kuulsad rohelised kaardid. Tuleb tunnistada, et süsteem on suhteliselt nõme, sest ühe päeva jaoks pidin ma endale ostma asja, millega mul suure tõenäosusega pole sõna otseses mõttes mitte midagi teha, sest esiteks ei käi ma üldse Tallinnas. Ja kui see siiski juhtub, lähen bussiga lennujaama või sõidan oma vanematega. Kummalgi juhul ei vaja ma ühistranspordikaarti.
Sel päeval me aga vajasime, sest oleks trammid ja trollid olid osa meelelahutusest. Muuseas, otse Balti jaamast läheb loomaaeda nii buss kui ka trollid, mida meie ei teadnud, sest tallinlane, kelle käest me nõu küsisime, ütles, et me peaksime sõitma esmalt trammiga Vabaduse väljakule ja seal ümber istuma.Õnneks oli õekesel kaasas I-pad, millest fakte kontrollida.

Loomaaed oli tõsiselt lahe. Mulle väga meeldis, et me jõudsime kohale poole kümnest, nii et olime esimese 15 külastaja hulgas kindlasti. Mõnus oli niiviisi jalutada, kui ei pidanud ühegi teise inimesega arvestama. Õde võttis meile käru ka, kuhu oma kraam (ja lapsed) peale laadida. Nõnda mõnulesid lapsed:

Õeke ka mõnules:

Ja Ruudi mõnules koos elevandiga:

Mina ka mõnulesin :) Kõige võimsama mulje (nagu ikka) jättis mulle krokodill. Ma pean tunnistama, et kui ma üldse mõnda looma kardan, siis on see just krokodill. Maod muidugi ka. Üldiselt olen tänulik, et Tallinna loomaaias on nii väike krokodill, mul jääks süda arvatavasti seisma, kui neil oleks seal ka see 8-meetrine isend. Tiiger oli ka muidugi hirmus, ta ei suvatsenud üldsegi magada, vaid vaatas meid üsna kurja pilguga. Ruudile aga meeldisid loomaaias kõige rohkem kitsed, kõige tavalisemad kodukitsed lasteloomaaias.

Pärast kolmetunnist jalutuskäiku sõitsime linna tagasi, et jätkata ekskursiooni Kadriorus, aga kahjuks oli selleks ajaks lõppenud laste innukus. Eriti Ruudi oma. Kui kohvikusse sööma läksime, siis keeldus ta koos meiega väljas istumast ja puges sees laua alla ja lamas seal. Muljeid oli juba liiga palju olnud. Nõnda veetsimegi oma reisu viimased tunnid Snelli tiigi ääres parte söötes, kohvi juues ja lamades. Lapsed taastusid üsna kiiresti ja mängisid veega.

See oli üks äärmiselt tore päev.