Kui ma seda väljakutset tegema hakkasin, siis pidasin silmas, et püüan teemasid sõnadega täita viimasest aastast lähtuvalt. Kuna see viimane aasta on jäänud väga kasinalt kajastatuks. Nii et teemad on üks asi, see, mis ma kirjutan, vähe teine :) (nagu ma üldse peaks kellelegi midagi selgitama, eksole).
Aga lemmiklugudest ja muusikast rääkides väärib äramärkimist asjaolu, et meie muusikaviktoriiniüritus on ikka väga kokku kuivanud. Siin on kaks asja. Ühelt poolt on need viktoriinid pahatihti ikka täiesti üle võlli rasked. Kui ma ikka 16 loost 14 pole elus mitte kunagi kuulnud, 12 esitatud bändistki mitte, siis on suht lame seal istuda. Ühel viimasel korral tuli küll Placebolt lugu, mida ma eluski kuulnud pole, aga vähemalt tundsin bändi ära.
Teine asi on see, et pole nagu õiget seltskondagi. M, kellega koos käima hakkasime, sai lapse ja enam ei käi. T, kellega eelmisel sügisel otsustasime sõpradeks hakata ja koos viktol käia, kolis ära. J sai tähtsa töö pealinnas ja ilmus kohale nagu kuuvarjutus (õnneks tal enam seda tööd pole, nii et on lootust). Ootamatu M, kes lihtsalt meie seltskonda sattus, otsustas samuti pealinna kolida, et oleks mingigi lootus tööd leida. No ja siis oli meil veel R, kes polnud ka otseselt kellegi sõber ja seepärast ma ei oska öelda, miks ta enam muusikaviktoriinil ei käi, kui mitte pidada põhjuseks seda, et tegelikult elab ka tema pealinnas. Lihtsalt varem polnud see probleem. Ta kusjuures oli ainus, kes päriselt ka lugusid teadis. Ja kuuvarjutusena kohal käinud M-i vend S ei lähe ka täie eest arvesse, sest ta on pidevalt reisil.
Nii ma enam polegi käinud. Eks paistab, mis uuel hooajal juhtub.
Aga et teemasse ka ikka läheks, siis üks lugulaul lõpetuseks.
Kui ma kirjutaks siia päriselt oma lemmiksöökidest, tuleks sellest väga suvaline postitus ka mu enda jaoks. Mulle meeldib kartulipuder ja piimasupp, hakklihakaste ja ühepajatoit. Aga need kõik peavad muidugi õigesi tehtud olema :) Oma kanaklimbisupiarmastusest olen kindlasti juba kirjutanud. Pannkooke armastan. Põhimõtteliselt ei ole mul põnevate toitude vastu ka üldiselt midagi, lihtsalt tavaliselt ei viitsi ma neid teha.
Mis viib mind teemani, mis ka tegelikult vajab jäädvustamist.
Ma olen praeguseks elanud kuu aega ilma normaalse köögita. Tähendab. Mul on pliit ja kraanikauss ja külmkapp ja isegi mõni niisama kapp. Aga see kõik on VÄGA ebamugav, sest põhimõtteliselt on tegemist remondiaegse olukorraga, kus kõik on võimalikult eest ära pandud. Ja remont seisab ja seisab veel mõnda aega.
See on kestnud nii pikka aeaga, et isegi rõõm suuremast ja normaalsemast vannitoast ei suuda enam frustratsiooni täielikult ära võtta.
Ja sellises olukorras planeerin ma üle kümne aasta suuremat sünnipäevapidu.
Ainus lohutus on see, et inimesed ei eeldagi minult ideaalset kodu, nii et vähemalt ei pea nad pettuma. Pidu tuleb kindlasti meeleolukas. Lihtsalt kõik nõud on ühekordsed. Ja toidud tellitud.
Vastukaaluks eilsele siis rõõmustamise teema, mis võimaldab väga kenasti käsitleda ka Indigoaalase soovitud teemat.
Ehk siis. Mind rõõmustavad igasugused asjad. Reiside planeerimine ja nendel käimine. See, et meil on nüüd vannituba, mis on suurem kui luuakapp. Et meil on laps, kes on asjalik ja enamiku ajast saab iseendaga päris kenasti hakkama (kohatute kommentaaridega peab veel tööd tegema). Arbuus, maasikad ja murelid. Uued põnevad raamatud, mida lugeda. Et hr H teeb tööd, mis on küll pingeline, aga pakub talle väljakutset ja tunnustust. Et ma võtsin lõpuks julguse kokku ja üle mitme aasta kutsun oma sünnipäevale külalisi (kujutage vaid ette, mul tuleb lausa kaks sünnipäevapidu :D). Nojah. Ja siis teeb mind rõõmsaks, kui mu õpilastel hästi läheb, mis viibki meid sujuvalt selleaastaste riigieksamite juurde.
Esiteks avastasin ma, et pole neist üldse midagi kirjutanud.
Mis ma öelda oskan. Kui ma eksamil esimest korda eksamivihiku läbi sirvisin, hakkasin itsitama. See oli VÄGA entusiastlikult koostatud eksam. Lugemisülesanded olid väga lahedad - Kivirähk, Grigorjeva, üks muralismist ja grafitist rääkiv ülesanne ja siis tekstid, mis käsitlesid isesõitvaid autosid. Ülesanded olid okeid, tekstid minu meelest normaalsed ja teemad pigem huvipakkuvad, nii et sellega oli kõik korras. Muigama (ja itsitama) panid mind kirjutamisteemad. (Järgnev pole täpne, vaid mu mälu järgi taastatud, kirjutamisülesanded on ju nagunii hoopis teistsuguse sõnastusega).
1. Kas kirjaniku eluloo tundmine on vajalik tema loomingu mõistmiseks
2. Kuidas saavad noored aidata kaasa Eesti probleemide lahendamisele
3. Kas kunsti peaks avalikult eksponeerima
4. Kuidas on tehnika areng mõjutanud inimeste tervist
Teemadel iseenesest ei olegi nagu väga viga, aga siin on väga selgelt näha, millisel teemal õpilased kirjutasid. Mina panustasin, et 50% kirjutab neljandal, 40% teisel ja ülejäänud kahel siis 10% abiturientidest. Tegelikkus oli veel hullem, sest ca 75% kirjutas neljandal, siis mingi 20% teisel ja ülejäänud kahel 5%. Protsendid on loomulikult meelevaldsed ja tuginevad mu kolleegide-kirjutamisosa hindajate hinnangule. Ma siiani ei suuda uskuda, et eksamit kokku pannud komisjon seda ette ei näinud :) Lugemisülesanded jagunesid normaalsemalt, kuigi ka siin võidutses neljas ülesanne ülekaalukalt.
Kusjuures sel aastal tekkis mul eksamit avades ka väike ärevus sisse, sest Sveta Grigorjeva on mu lemmikautor Eestis, seega olen tema tekste tundides päris palju kasutanud. Ja selle, et terviseteema eksamil esindatud on, pakkusin ka välja. Aga ausõna, puhtalt selle järgi, et seda pole jupp aega olnud. Ja kui palju neid läbivaid teemasid GRÕKis ikka on. Siiski võttis tsipa kõhedaks, sest osalen ju riigieksamit ettevalmistavas komisjonis, mis tähendab, et kui selguks, et minu õpilased juhtumisi teavad, mis ülesanded tulevad, oleks vähe nõme või nii :) Aga tõesõna puhas juhus, seda enam, et eksamit kokku panevas komisjonis ma ju ei osale. Aastate lõikes on muidugi tiba kummaline ka see, et minu õpilased teevad järjepidevalt lugemisülasandeid paremini kui ülejäänud kool. Vahet pole, kas mul on tugevam või nõrgem klass, selles on nad ikka parimad. Sel aastal lõpetas mul kaks klassi. Ja mõlemad olid paremad kui ülejäänud. Ma ei oskagi seda fenomeni kuidagi selgitada.
Nüüd siis aga rõõmu juurde. Meie kooli selleaastane tulemus oli Eesti keskmisest ligi seitse punkti kõrgem, mis on meie kohta väga suurepärane tulemus. Ja mis mind eriti rõõmustas - mu tugevam klass tegi eksami keskmise tulemusega 75, mis on ennenägematu meie koolis :) Teine klass, kes oli ... vähe nõrgem ... paugutas samamoodi uskmatud 67 punkti klassi keskmisena (ma lootsin, et 60 tuleb täis), mis jahmatas mind sõnatuks :)
Ehk siis. Meie kool kindlasti ei hakka vaidlustama hindajate tööd :D
Nüüd aga paari sõnaga sellest Miina Härma skandaalist, kus õpilased võrreldes proovieksamiga väga vähe punkte said. Esiteks on mul probleem sellega, et skandaali taga on Miina Härma. Ausalt, oleks ükskõik mis teine kool samamoodi ajakirjanduses esinenud, ma oleks lugenud, noogutanud, öelnud, et võibolla tõesti. Aga mitte nende puhul :D See on aastaid kestnud probleem, et MH õpilased saavad nende õpetajate arvates liiga vähe punkte. Ja kui ma ütlen aastaid, siis ma ei liialda kunstiliselt. Neil on olnud iga asjaga nokkimist, k.a ülesannete sõnastusega, mis kellelegi teisele (ka õpilastele ) pole probleeme valmistanud. See, et hindajad on nende arvates ebapädevad, on juba vana uudis.
Loomulikult on paras pauk, kui kool saab oodatust oluliselt vähem punkte. Aga väide, et probleem on selles, kui proovieksamil 100 punkti saanud õpilane saab päris eksamil 80, on naeruväärne. Alustuseks on 80 punkti väga okei tulemus ja seda peaks minu meelest ka õpilastele rohkem selgitama. Mul sai üks õpilane 87 punkti ja arvas, et tal täiesti ebaõnnestus eksam. Nagu. 87 punkti sellisel eksamil on täiesti suurepärane. Ma olen millagi siinsamas blogis arvutanud, kui palju on võimalik kaotada detailides. Laias laastus lugemisülesandes 10 punkti (vastused on õige, aga mõnes osas pisut ebatäpsed) ja 5+2+1 kirjutamises (sisu eest maksimumi saamiseks peab olema arutlev, üldistusjõuline ja hästi põhjendatud, peaaegu maksimum on sama ainult ilma üldistusjõuta; stiilis puudub omanäolisus. Ja ülesehituses võiks vorm paremini toetada sisu). Seega 82 punkti on ka siis, kui oled kõik hästi teinud ja on lihtsalt väike loks sees olnud. Kusjuures inimene pole teinud õigekirjavigu...
Nii et jah. Eesti keele eksami tulemus on ehk ettearvamatum kui mõni teine. Aga ma ei ütleks, et sellega seoses ka subjektiivsem, sest kõiki hinnataksae sama puuga. Enne lugemisosa hindama hakkamist on meil standardimiskoosolek, kus pannakse täpselt paika, millisele vastusele kui palju punkte võib panna. Ja edaspidi käib vajadusel samuti arutelu - kas seda lugeda õigeks või mitte. Ja kui grupp otsustab, et on nii, siis nutad ja hindad :D Kirjandite puhul on asi küll pisut teine, samas on nende töömaht veelgi suurem, mis tähendab, et aega mõelda "teeks sellele koolile vähe rangemalt" küll pole :D
Ja teine asi, mis mind tegelikult selle artikli juures üllatas, oli õpetaja väga täpne ülevaade oma õpilaste punktidest osade kaupa. Meil kehtib küll privaatsuspoliitika ja tulemusi saame klassi keskmisena. Ja siis nii palju, kui õpilased ise jagada soovivad. Ma sain sel aastal näiteks ühe screenshot´i messanger´i, sest õpilane oli lihtsalt nii õnnelik :D Ja lõpupeol tunnistasid kõik ausalt, kui palju nad said ja kas on rahul. Mõnda muidugi ei näinud, aga üldise pildi saab kätte.
Nii et kokkuvõttes ma ei suuda Miina Härma probleemi tõsiselt võtta. Ja rõõmustan hoopis oma õpilaste edu üle :)
Inimene peaks ju suutma 9 päeva järjest blogida? Igatahes on mul nimekiri ees ja plaan paigas :)
Esimeseks teemaks andis random.org mulle "Mis sind kurvastab".
Alustuseks tulevad mul kohe pähe olukorrad, kus Ruudi ja H omavahel hakkama ei saa. Paganama eeldamise maailmameistrid mõlemad :D Ma ei saa aru lähenemisest, kui lihtsalt ei öelda, mida oodatakse, vaid vihajatakse, seejärel eeldatakse, et vihjatu nagunii teisele ei sobi, ja lõpuks solvutakse. Või kui teine pool saab vihjest aru, nõustub, aga vihje andja IKKA eeldab, et see ei sobi. Kui järele mõelda, et tee see mind tegelikult kurvaks, vaid ärritab :D
Mõnikord olen ma kurb, sest tööl ei lähe nii hästi. Siis olen ma tõesti kurb, mitte vihane. Mõnikord seda ka, aga pigem nukrutsen, kuigi vihaga oleks kergem neist situatsioonidest üle saada.
Vahel olen kurb, kui mõtlen inimestele, kes soovivad lapsi, aga neid ei saa. Ja vahel kurvastan ka selle pärast, et Ruudi peab üksi minu ja hr H hooldekodu arveid maksma. Hr H isast on mul ka vahel kahju, kuigi tihedamini ta ka pigem ärritab mind, sest ise on ta oma elu selliseks elanud. Aga ikkagi on kurb, et ta istub seal üksi ja keegi nagu õieti ei hooli. Samas kui minu vanematel on kolm last koos peredega, kes pidevalt külas käivad. Ja mitte sellepärast, et peab, vaid ikka tahtmise pärast. Me ostsime Ruudiga ühe 10-kilose arbuusi Korful, sest poemüüja meenutas meile mõlemale hr H isa ja meil hakkas temast kahju :D
Loomulikult teevad mind kurvaks kõik lood, mis puudutavad kiusamist. Ja eriti kurvaks teeb mind see, et kiusamine ei kao ka täiskasvanuna. Et on inimesi, kes ka tööl käies ei saa aru, et nad käituvad nõmedalt. Täiskasvanute seltskonnas lihtsalt ei ole kaasajooksjaid nii palju.
Vahetevahel ma natuke haletsen ennast, et ma pole nii tragi ja karismaatiline ja töökas kui võiks, vaid lükkan varbaga puhta pesu eest ära, et diivanil rahulikult candy crushi mängida, selle asemel et kodukujundusega tegeleda või seltskonnas sõprussidemeid luua. Või pesugi triikida :D
Üldiselt aga ei kurvasta ma eriti tihti, vaid toimetan (või mängin candy crushi) päris rõõmsal meelel :)
Järgmisel aastal kandideerin EBA-l reisiblogide kategoorias :D Sellepärast ma nii harva postitangi - reisin lihtsalt liiga vähe.
Puhkuse esimese kolme nädalaga olen siiski kahel reisul käinud. Esimesest, traditsioonilisest tunne-oma-kodumaad-ja-sugulasi tripist on põgusalt juba kirjutatud siin. Ma ei hakkagi pikemalt kirjutama, lihtsalt paar kommentaari.
Esiteks see asi, et Juhan Liivi muuseumis oldi niivõrd rõõmsad, kui me kohale vajusime. See mälestus muutus veelgi armsamaks, kui jõudsime Betti Alveri muuseumisse, kus tädid olid samamoodi siiralt üllatunud, et me niiviisi ette teatamata saabusime. Lihtsalt nemad seal polnud rõõmsad ja elevil, vaid pigem ... häiritud :D Alo Mattiiseni tuba olekski meil nägemata jäänud, kui isa poleks küsima läinud. Siis pandi tuli põlema. Muidu muuseum on armas.
Teiseks Kalevipoja seiklusrada. Ma saan kommenteerida vaid kõrgemat rada, sest madalamal ma ei käinud. Kõrgem on igati jõukohane igale inimesele, kes on vähegi varem mõnel rajal käinud. Mitte ühtki spagaati ei pidanud tegema, hammastega iseendast kinni ka ei pidanud hoidma. Sümpaatne oli see, et instruktor oli terve raja meiega üleval kaasas ja vajadusel julgustas nooremaid ronijaid. Või tõmbas näiteks Ruudi tagasi platvormile, kui too laskumisel poole peal pidama jäi. Ainus miinus sellel rajal on lühidus. See oli isegi ootamatu, sest vere maitset ei hakanud veel üldse peale tulema :D
Kolmandaks hämmastas mind, kui ... noh, parema sõna puudumisel ... kolkalik Jõgeva tundus. Põltsamaa paistis väga tore koht elamiseks (sealne Vaga Mama suutis meie suure seltskonna ikka päris kähku ära teenindada ja ettekandjanoormees sai hakkama ka sellega, et esitas neli erinevat arvet - perekondade kaupa. Asi, mida nii mõneski kohvikus täiesti ilmvõimatuks peetakse...). Aga jah, Jõgeva oli kuidagi uskumatult provintslik, kusjuures ma ei oskagi selgitada, miks selline mulje jäi.
Üldiselt aga jällegi suurepärane reis ja ootan juba järgmise aasta oma!
Nii palju siis Eestist.
Tegelikult saabusime Ruudiga alles Korfult. See oli siis meie selle aasta puhkusereis ja sattus just sellele nädalale, kui Eestis oli alla 15 kraadi sooja ja jõhker tuul. Me vaatasime neid numbreid oma 34 kraadi juures ikka päris suure hämminguga.
Miks Korfu? "Minu pere ja muude loomade" pärast muidugi :D Mitte et Durrellid või nende elu mulle kuidagi kohutvalt hinge oleks läinud. Aga mäletan oma lapsepõlvest, kuidas Korfu tundus imedemaana, kuhu reisimine oli võimalik vaid nendel inimestel tol ajal. Eks 90ndate esimesel poolel vist keegi seal Eestist ei käinud ka. Ja kui siis mingil ajal selgus, et Korfu on samasugune puhkusesihtkoht nagu Türgi või Egiptus, mõtlesin, et tahan ka. Nii me lõpuks läksimegi.
Ma olen väga rahul. Esiteks on mul nüüd jume peal (mitte küll võrreldes Ruudiga, kellel oli muidugi eelis, sest enne jaanipäeva, kui veel ilusad ilmad oli, viibis tema nädal aega aerutamislaagris, nii et ta oli juba väga pruun), teiseks olen ma söönud nii palju magusat krõmpsuvat arbuusi, et peaaegu enam ei tahagi (tegelikult täna juba tahan, saabusime teisipäeval) ja komandaks olen saanud niiiii palju ujuda, et piisab selleks aastaks.
Lisaks ujumisele, päevitamisele ja arbuusi söömisele püüdsime ka kultuuri nautida. No loomulikult veepark Aquapark (tõsine kultuur, eksole), milles on üks Euroopa suurimaid lainebasseine. Ruudi jumaldab lainebasseine, nii et me oleme mõnes ikka varem ka käinud. Aga selles sattusime ühel korral sääraste lainete peale, et ma ei oska neid isegi kirjeldada. Need olid NIIIIII suured. See oli nii, et kui laineharjalt alla kukkusid (seal oldi tuubidega), siis läks südame alt külmaks, nii kõrge kukkumine oli :D
Siis sõitsime veel Achilleionisse Sissi paleed vaatama, mis tasus tuhat korda ära. Kuigi tee sinna oli mägine ja kitsas (sõitsime liinibussiga, kes soovib sama teha, siis buss number 10 pealinnast ja lõpppeatusesse välja, aga sellest viimasest saab kohapeal päris hästi aru :D Pilet on 1.70 ja saab bussipeatusest automaadist osta), mis mulle väga ei istu ja kuhu buss tegelikult hästi ära ei mahtunud, ja väljas oli jätkuvalt 34 kraadi sooja varjus. Palee ise paleeks, aga too aed seal ümber!
Pealinnas käisime ka kõik kohustuslikud kohad ära, vanas ja uues kindluses (okei, viimane oli tegelikult suletud, aga me käisime üleval ära. Sinna kinnise värava juurde tuli veel terve hulk turiste :)), Esplanadal, mis suuruselt teine roheala Euroopas. Ja peaaegu ka püha Spiro kirikus, kus oleks võibolla isegi neid kuulsaid varbaid saanud musitada, aga ma polnud sobivalt riides ja Ruudi keeldus koos minuga sisse minemast. Mis oli temast väga õige ja nii me vaatasime kirikut väljast. Kirikut otsides eksisime muidugi neis tänavakeerdudes põhjalikult ära, nii et ühel hetkel jõudsime diametraalselt valesse kohta, aga vanalinn on Corfu townil väike, seega polnud väga hullu.
Meresõidul käisime ka, sest see on lihtsalt tore. Seal nägin elus esimest korda ka delfiine. Päris delfiinid lihtsalt meres hüppamas. See oli väga ootamatu ja vahva kogemus. Sellel tripil proovisin ka selliset jäätisekombinatsiooni, kus aluseks on sidrunisorbet ja peal kohvijäätis. Ma ei saa just otseselt soovitada seda kombot :D, aga omamoodi huvitav oli küll.
Korfu ise jättis vastuolused tunded sisse. Turistina mõnus - söögid on väga head (portsud muidugi perekonna omad taas, me õnneks alates teisest päevast olime nii targad, et tellisime ühe prae ja kaks taldrikut :D), kohalikud räägivad väga toredasti inglise keelt, asjade müüjad on normaalsed (ainult need restorani sisseviskajad tekitavad ebamugavust), aga ... Selle prügiga on seal ikka väga pahasti :( Suured lademed prügikotte täiesti suvalistes kohtades. Ja prügi on ka meres, mis ongi juba väga halvasti mõjunud sealsetele delfiinidele ja vaaladele :( Üldse jättis see osa, mis oli väljaspool hotelli ja turistipiirkonda, mõneti hoolitsemata mulje.
Nii et ma ei tea, kas mulle Korfu kui selline ikkagi meeldis, reis ise oli suurepärane ja väga lõõgastav. Kusjuures see oli mu esimene paketikas ja ka selles osas pole mul midagi halba öelda. Kahekesi reisides on selline variant oluliselt odavam, kui tahta konditsioneeri ja basseiniga elamist, mis olid meie kindlad nõudmised. Lisaks oli lennujaamatransfeer väga mugav. Muus osas ei oskagi reisifirmat kommenteerida, sest me ei puutunud rohkem kokku. Küll aga on mul mõni sõna öelda lennufirma kohta. Paketikas tähendas ju SmastLynxi. Ma olin Ruudile juba varakult selgitanud, et see firma võib tähendada tundidepikkust passimist lennujaamas. Nii et meil olid kaasas filmid, mängud, särgid-värgid. Ja suur oli mu üllatus, kui meie lend läkski kell kuus hommikul välja (Ülemiste hotell on sellisteks juhtudeks ikkagi suurepärane, pidime ju kell neli lennujaamas olema). Tagasi tulles aga ... mis te arvate, kas lend viibis või jaa? :D Lend jõudis Tallina 2 tundi ja 59 minutit hiljem, mis ei takistanud mul esitamast avaldust (küll mitte lennufirmale, vaid kohe ühele paljudest firmadest, kes tegelevadki lennufirmadelt kompensatsioonide välja nõudmisega) ja kes võttis asja menetlusse, sest SL on ka varem hilinenud täpselt ühe minuti võrra liiga vähe :) Eks näis, mis sellest saab.
Nii et selline suvi oli meil :D Kui ma nüüd enne sünnipäeva ennast kokku ei võta (selline plaan tegelikult on), siis järgmine kord uuesti septembris, kui me Londonisse sõidame :)
Ma olen päris suure osa oma elust olnud natsikuritegude huviline. See on olnud pigem selline ebamäärane huvi, mis ühe või teise loetud raamatuga taas pead tõstab ja netiavarustesse meditsiinieksperimentide või koonduslaagrite olme kohta lugema suunab. Selle taustal pole üllatuslik, et eelmisel sügisel tegin oma lõpuklassile ettepaneku sõita Poola ringreisile, mis muu hulgas sisaldab ka Auschwitzi külastust. Tol korral küll huvilisi kokku ei tulnud, aga mõte jäi.
Sel aastal teatasin oma uuele klassile 1. septembril, et mul unistus nendega Poola sõita. Ei ütleks, et nad oleksid vaimustust üles näidanud (kes ikka 16-aastaselt bussiga Poola tahab minna, kui teised lapsed Pariisi lendavad :D), aga paar nädalat hiljem uurisid kollegid, millal me läheme, ja teiste rühmade lapsed käisid küsimas, kas nad tohivad kaasa tulla. Selles osas on mu uus klass täiesti pöörane: nad tahavadki kõike teha. Broneerin teatripileteid kohalikku teatrisse, pileteid jääb puudu. Korraldame klassiõhtu, kõik on kohal. Sõidame Poola koonduslaagrisse - 32 õpilasest 25 on bussis :D
Aga enne veel, kui me bussi saime, jõudsin mina mitu närvivapustust üle elada. Inimestel on lihtsalt niivõrd erinev arusaam tähtaegadest. Loomulikult ütlesin osalejatele kõik osamaksete tähtajad vähemalt nädala võrra varasemaks, aga ainult tänu sellele ma ülekandeid teha saingi. Reaalselt. Sa tead, et pead lapse klassiekskursiooniraha näiteks 10. veebruariks ära maksma, aga sa teed seda rõõmsalt 16. veebruaril. Miks? Mingi palgapäev ja muu taoline mind tõesõna ei loksuta, kas nood lapsevanemad tõesti eeldasid, et õpetaja maksab heast südamest enda rahast esialgu summa ära ja siis loodab, et saab tagasi?
Raha me kokku saime, lihtsalt minu närvid olid täiega läbi. Lõpuks oli küll seis selline, et mul oli koos 41 inimese raha, kuigi kohti oli vaid 40...
Poola iseenesest oli... noh, Poola vist :) Ega koolireisid pole suuremad asjad süvenemiskohad, siuh siia, säuh sinna, ööseks kuskile odavasse hotelli loodetavasti pestud linade vahele ja uus päev sama tempoga. Natuke ikka nägime ka.
Varssavis käisime linnaekskursioonil. Ja meie prl Vaprakesega ka Varssavi ülestõusu muusemis, mis oli tõesti äge. Esiteks selgus, et ega me kumbki suurt midagi tegelikult Poola kannatustest II maailmasõjas ei teadnud, peale selliste üldtuntud faktide. Ja teiseks oli see lihtsalt lahe muuseum, meie Vabamu-laadse ülesehitusega. Chopini muuseum jäi seekord ära, sest lihtsalt polnud aega, aga võibolla siis mõni teine kord.
Varssavist sõitsime edasi Krakowi poole, et üle vaadata Jasna Gora must madonna ja Wieliczka soolakaevandus (mis teoorias oleks võibaolla isegi huvitav olnud, aga meil oli täitsa-pael-kui-uskumatu-giid. Ma ei olegi vist näinud ühtki oma tööd nii palju vihkavat inimest kui see meie giid :D Tipphetk oli see, kui jõudsime tantsivate pöialpoisteni. Miks või kes need on, kahjuks ei selgunud, aga jõhkralt sürreaalne kogemus sai sellest küll).
Krakowis tabas meid ka reisi madalhetk, sest öömaja oli lihtsalt masendav (kümnekesi kümnel ruutmeetril) ja pakutud toit (meie ainus korraldatud õhtusöök) söödamatu. Etteruttavalt võib öelda, et pärast Eestisse tagasijõudmist andsin reisfirmale oma nördimusest kohe teada, mis päädis sellega, et saime pisut raha tagasi, kuigi enne pidin korduvalt selgitama, et ma ei olnud rahul ööbimistingumestega, sest need polnud sellised, nagu reisi broneerides lubati, ja mul on täietsi poogen sellest, et ükski eelnev grupp pole kaebust esitanud.
Krakowis tagasi. Linnaekskursioon ja vaba aeg olid toredad, ilmaga vedas meil ka tohutult. Kõik päevad olid päiksepaistelised 20 kraadi kanti, Poolas on kevad täies väes, roheliste puude ja lillemerega.
Ja siis see, miks ma üldse ekskursiooni korraldasin. Auschwitz, kõikide koonduslaagrite ema. Iiveldama ajab mind tähelepanek, et me teame Auschwitzist nii palju tänu sellele, et seal oli ellujääjaid, oli neid, kes pärast rääksid. On kohti, kus seda pole.
Mulle väga meeldis, kuigi sellise koha kohta pole nagu paslik niiviisi öelda. Mulle meeldis, et tegemist polnud kohaga, mis oleks rõhunud vastikusele, kuskil ei olnud pilte laibahunnikutest, polnud kirjeldusi massitapmistest, mis nii mõnigi kord koonduslaagreid käistlevates teostes ette tuleb. Fookus oli sellel, et iga tapetu oli indiviid. Et ei hukatud lihtsalt juute või poolakaid või romasid, vaid konkreetseid inimesi, kellel oli kohver ja kamm ja juuksed. Et see emotsioon polnud mitte vastikus, vaid sügav-sügav kurbus.
Ekskursioon ise on kaheosaline, esimene osa on Auschwitz I-s, kuhu ongi n-ö ülevaatlik muuseum tehtud (need kohvrid ja juuksed ja kammid, aga ka sealviibinud vangide pildid koos laagrisse saabumis- ja surmaajaga, kusjuures mehed pidasid üldiselt vastu aasta, naised paar kuud...), näidatakse ka krematooriumit, mis on tõesti vastik koht. Ja teine osa on Auschwitz II -s, kus näeb klassikalisi puitbarakke ja jäledat "sanitaarruumi".
Kole koht on.
Ja rohkem me teha ei jõudnudki. Oligi vaja tagasi tulla.
Uskumatul kombel ei olnudki Varrssavi-Eesti ots nii kohutav, kui kartnud olin. Eestist Poola minnes mõtlesin küll, et ei ela seda üle. Tagasi tulla oli kuidagi inimlikum. Või vähemalt üleelatav. Natuke nagu sünnitus.
Selline kena meelelahutus oli meil siin vahepeal.
*see on üks mitmest anekdoodist, mida inimesed mulle rääkisid, kui kuulsid, et sõidan koonduslaagrisse ekskursioonile. Algus on tollel selles, kuidas juudid sõidavad Auschwitzi ekskursioonile ja bussijuht sõidab liiga aeglaselt...
Kuigi ma pole sel aastal teab mis kirjaneitsi olnud, ei saa aastat ilma aastalõpupostituseta ju ära lõpetada. Tegelikult tahaksin teha veel eraldi postituse raamatutest ja teatriskäikudest, aga vaatab seda asja. Igatahes minu aasta oli seekord selline.
Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?
Käisin koos Ruudiga lennureisil. See vist on kõige olulisem. Lennupileteid ostsin ka päris iseseisvalt esimest korda ise. Nojah, auto liisisin ka, seda pole varem ette tulnud. Ja kui nüüd järele mõelda, siis pole ma varem ka Skype´i vahendusel tunde andnud, nagu ma nüüd juba neli kuud teinud olen. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Jaa, lubasin kokku panna Rubicu kuubiku ja seda ka tegin. Jõuluvanalt sai seekord 4*4 kuubiku, nii et uueks lubaduseks on see kuidagi kokku saada. Tunne on üsna samasugune kui 3*3- ga alguses - õpetus on täiesti hiinakeelne :)
Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Jätkuvalt olen ma nukker, et mitte. Küll on mul on üks rase lähikonnas, mis ühelt poolt on rõõm, aga teisalt natuke kurb ka, sest isekalt mõeldes - kellega ma siis nüüd tööl sõbrustan ja viktoriinidel käin?
Kas keegi su lähedastest suri?
Ei, kuigi taat paar korda ähvardas. Ta sai detsembris 91, nii et poleks väga suur üllatus olnud. Õnneks siiski paistab, et läks üle ja kepsutab jälle päris kabedalt õues ringi.
Mida sa sooviksid, et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?
Ma ei oskagi öelda. Sveta Grigorjeva esimene luulekogu? Mõnus materiaalne soov :D Ma saan aru küll, et siinkohal oleks ilus öelda, et tahaks rohkem meelerahu või rohkem rahu maailma, aga ... maailmarahuga on tõesti nii, nagu on, aga kõige muuga ei saa ma otseselt öelda, et mul seda 2018. aastal polnud. Nii et jääb "Kes kardab Sveta Grigorjevat?".
Milliseid riike sa külastasid?
Tšehhi ja Küpros. Venemaale ka peaaegu läksin, aga siis mõtlesin ümber.
Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Kuubiku kokkupanek. Asumine UWC kooli jaoks tööle. See, et Ruudi läks trenni, mida ta armastab. Või vähemalt mille treenerit ta armastab, mis teeb kokkuvõttes sama välja.
Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Otseselt mitte ebaõnnestumine, aga esimest korda elus olin olukorras, kus ma ei saanud aru, mida ma tegema pean. Ja teine inimene pidi mulle korduvalt kirju saatma "hei, selle asja tähtaeg oli eile, ole kena ja tee ära". Väga kehv tunne oli.
Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Ei tulnud ette.
Mis oli parim asi, mille ostsid?
"American beauty" teeb mind rõõmsaks. Ausalt öeldes ei meenugi midagi muud. Hr H ostis uue keskküttekatla, mis on väga tore. Kelle teod väärisid tunnustust?
Sõbranna, kes ühiskonnale vaatamata lapse saab. Mitte et teda ühiskond väga häiriks :D Aga nii üldises mõttes.
Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Vana Mõrra ehk isa endise ülemuse.
Millele kulus enamik su rahast?
Reisidele. Ülejäänu jätsin toidupoodi arvatavasti. Sel aastal ostsin ainult ühe parka, Ruudile, sest eelmise aasta oma oli liiga paras.
Mis sind väga väga väga elevile ajas?
See, kui ostsime piletid Aerodromele.
Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?
Ma usun, et eks see NINi või Lana lugu on. Või Macklemore´i "Fuck Donald Trump". Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii) kõhnem või paksem? Pigem kõhnem, aga mitte oluliselt.
iii) rikkam või vaesem? Rikkam.
Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Bloginud loomulikult. Mulle väga meeldib, et mul on vähemalt mingist ajast asju mälestustekivisse raiutud. Ja on väga kurb, et viimasest ajast pole. Lugeda oleks võinud ka rohkem. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Alati võiks öelda, et oleks võinud vähem netis passida, aga see on igav vastus.
Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
Ei. Kui siis Trent Reznorisse. Mis oli su lemmiktelesaade?
Sel aastal oli "Surm paradiisis". See ainumas saade/sari, mida vaatasin. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei vihka. Kuigi elu on viinud mind kokku ühe õpilasega, keda põhimõtteliselt võiks vihata, kui me peaksime mingis muus situatsioonis kokku puutuma. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Sellest tahaks ikkagi eraldi postituse teha, aga vist ikka just loetud "American beauty". Mida sa tahtsid ja said?
Sooja tuba. See on küll hr H heaolu hinnaga, aga mulle sobib.
Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?
Käisime sel aastal täitsa palju kinos. Aga kas seal ka midagi meeldejäävat oli ... No okei, "Põrgu Jaan" jääb ikka meelde, sest see oli nii eesti filmi, et mõjus juba huumorina. Hr H vist ei nõustu minuga, aga talle meeldib ka "Püha Tõnu kiusamine", mis ei ole enam normaalne :D Tegelikult meeldis mulle "Johnny Englishi" film, sest seal ei üritanudki keegi midagi rohkemat kui lihtsalt nalja teha. Kuu peale minemise film meeldis mulle ka. Ja "Bohemian Rhapsody". Aga film kui selline jätab mind ikka suhteliselt külmaks. Film, mida ma väga näha tahtsin, oli uus "Mary Poppins". Kahjuks oli minust mööda läinud fakt, et jälle on tegemist muusikaliga. Nagu miks?!? Muidu Mary Poppins ise oli khuul.
. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain 34 ja hommikul oli hommiksöök minu kodus, õhtul 2Cellos Haapsalus.
Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Võibolla see, kui Ruudi ennast oma nahas paremini tunneks.
Mis sind mõistuse juures hoidis?
Mind ei olnud vaja hoida, täitsa hästi on. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Kindlasti neid oli, aga üldse ei meenu. Aga mu uues klassis on sellised õpilased, et kui korraldasime klassiõhtu, siis üks tüdruk tuli kohale kolme erineva pilliga, sest pidudel ju ikka mängitakse pille. Paljudel teistel olid ka pillid kaasas, nii et oli väga vinge jämmimine. Nad ei ole veel kuulsad, aga varsti saavad :)
Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Ma arvan, et need on kaks uut kolleegi, kes mõlemad on toredad.
Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?
Kui soovid sõnastada, lähevad nad täide. Vähemalt need, mis sõltuvad minust endast. Leidsin kunagi sügisel koristades paberi, kuhu olin aasta alguses koostanud listi, mida ma sooviksin teha/omada. Seal oli kümmekond asja ja aasta jooksul jäi neist saavutamata üks - kultuurireis Ruudiga. Kunagi teeme ära, me lihtsalt pole saavutanud kokkulepete, kuhu minna. Seniks harime end Eestis.
Ja see ka, et kui ikka on mõni bänd, keda päriselt näha tahaks, tuleb kätte võtta ja vaadata. Ma olen jätkuvalt õnnetu, et Linkin Park jäi nägemata....
Selline aasta oligi. Rahulikumapoolne, aga toredate hetkedega :) Jään huviga ootama aastat 2019.
Sõbrantsi kirjutis oma õpetajate päevast tuletas mulle meelde, et võiks enda omast ka kirjutada.
Ma olen tegelikult päris tükk aega olnud õpetaja, nii et õepetajate päev ei tohiks mulle üllatusena tulla. Seda enam, et juba paar nädalat varem hakkab pihta trall asendamiste ja tundide planeerimisega. Siiski olen ma suutnud kõik neli aastat, mis Ruudi on koolis käinud, õpetajate päeval masendusse langeda, sest mul on jälle läinud meelest, et see on ju päev, mil õpetajatele lilli viiakse. Lasteaias läks meil sellega kuidagi paremini. Aga ma olin ka täiesti jahmunud, kui sel aastal ise suure kimbu lilli sain. Uus nunnu klass :)
Veel rohkem aga ajasid mind muhelema kaks aukirja, mis ma sel päeval skoorisin. Õpetajate päev on vähemalt meie koolis alati väga abituuriumi nägu. Seega igal aastal erinev. Eelmisel aastal oli meil muu hulgas näiteks aaretejaht, mis oli hullusti tore ja meeldis kõigile. Sel aastal olid tunnikontrollid matemaatikas ja eesti keeles. Ja kujutate ette - just mina sain hiljem aukirja "Parim matemaatikas". Okei, matemaatikaõpetajad selles arvestuses ei osalenud, nagu ka eesti keele õpetajad õigekirjas.
Teine tunnustus oli ka. Selle nimi oli "Kõige särtsakam säär" :D Ja kuigi võib tunduda, et abituriendid on silma peale pannud mu silmipimestavalt kaunile säärejooksule, polnud see päriselt nii, sest tegelikult sain auhinna oma kombe eest kanda värvilisi sukkpükse (vastupidiselt suuremale osale keelesõpradest tundub mulle just see vorm öakk, õige oleks ikka sukapüksid, sukkpüksid kõlab nii... vanaemalikult) ja villaseid sokke.
Sellega üllatused ei lõppenud. Pärast mõningast venitamist, mis lõpuks otsesõnu üles tunnistati, avanes eesriie ja meie ette astus Vaiko Eplik. Oli küll tore üllatus :)
Lõpetuseks aga olupildike sarjast "Lapse suust pead sina tõde kuulma".
Vahepeal oli külmem, ükskord isegi nii külm, et hommikul oli maa kergelt härmas. See aga ei takistanud Ruudit rattaga kooli minemast, sest tal pole plaanis lasta ka lumel seda segada. Õhtul küsisin, kas oli palju lapsi, kes rattaga tulid.
Ruudi: "Ei, ma olin vist ainuke."
18. september aastal 2018 jääb igaveseks maailma ajalukku kui päev, mil ma panin esimest korda ilma spikrita kokku Rubiku kuubiku :D Veel paar nädalat tagasi ei uskunud ma, et see on üldse võimalik, kuigi olin endale kuubiku kokkupaneku selle aasta eesmärgiks pannud. Ma ei saanud valemilehtedestki aru :D Aga siis hakkasin keerutama ja keerutama, kuniks sain aru, mida tähendab, et esimene kiht on koos. Ja pärast seda hakkas mineama. Esialgu tundus ka uskumatu, et ilma valemileheta on võimalik seda teha, aga noh, hr H lubas mind ühel hetkel hullumajja puhkusele saata sundkäitumise pärast, sest ma kogu aeg keerutasin oma kuubikut. Ja pähe jäid valemid. Hetkel on olukord küll selline, et põhimõtteliselt ma oskan, aga igakord ei tule meelde, mis valem mida teeb. Nii ma siis keerutan... kuni jõuan selleni, mida mul parajasti vaja on :D
Nii et sõbrad, kõik on võimalik, kui sõnastada oma eesmärk ja selle nimel tööd teha.
Muus osas kobistame ikka sama moodi nagu varem. Töö ja kool. Ruudi vahetas küll spordiala, olles nüüd noor aerutaja. Eeskujulikult on ta igal trennikorral ka oma süsta tagurpidi saanud, nii et ta on saanud anda meile informatsiooni, kuidas järvevee temperatuuriga lood on. Nüüd loomulikult köhib ja nohutab nagu hobune, aga mulle tundub, et see käib lihtsalt konkreetse spordialaga kaasa.
Mina ise olen vanem ja targem. Ja ei viitsi enam nii kena olla, mis kulmineerus alles hiljuti, kui ma lihtsalt enam ei suutnud taluda ühe kolleegi pidevat negatiivsust. Lihtsalt. Ei. Suuda. Ma ei suuda taluda ei tema häält, sõnu, näoilmet ega isegi seda, kuidas ta kõnnib. Pärast oli endal ka natuke piinlik ja kõik tegid näo, et midagi ei juhtunud, aga samas on nüüd natuke hea ka olla, sai auru välja lastud. Garderoobi minnes siiski vaatan esmalt, ega toda konkreetset kolleegi üksi seal nagide vahel pole. Nii igaks juhuks...
Tööl on üldse palju muudatusi. Üks väga tore inimene läks üldse ära, vahetas karjääri. Teine väga oluline inimene otsustas, et tema tahab last saada..., mille õnnestumise üle on mul muidugi kohutavalt hea meel ja pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tormata imearmsaid bodisid ostma... Aga ikkagi. Meie väljakutsetiimi neljas liige õnneks enam lapsi ei taha ja nagu me oleme arutanud - meie haridusega on raske leida töökohta, kus sama head palka saaks :D, nii et tema ehk jääb. Ja lisaks on meil terve hulk uusi noori kolleege, aga nende suhtes näitame üles küll sõbralikku huvi, kuid samas oleme valvsad. Nii igaks juhuks.
Uus klass on nõus minuga Poola ekskursioonile tulema. Või vähemalt ei vaidle nad vastu, vaid on nõus minuga, et muidu nad vist sinna tõesti ei läheks. Nii ehk näevad ka minu silmad Auschwitzi ära. Ja Krakowi.
Ja lõpetuseks üks meelolupilt.
Käisin poes endale nalle ostmas. Selles, kus igasuguseid juukse- ja muidu iluasju müüakse. Samal ajal oli poes ka ema kahe pojaga, sellised... 6-8 aastat vanad ehk. Üks poistest sobras hoolega sõrmuste hulgas, kuniks leidis eriti uhke liblikaga sõrmuse ja näitas seda emale, ise hullult rõõmus. Ema oli ka siiralt vaimustunud, oligi tore sõrmus :D Aga siis tuli emale Elu meelde: "Aga kooli sa sellega minna ei saa." Ja poiss noogutas arusaavalt: "Muidugi."
Ma ei tea, aga ma läksin nii kurvaks. Mis maailmas me ikkagi elama peame, et kaheksaaastane poiss ei saa isegi liblikaga sõrmusega kooli minna, sest ... nii lihtsalt ei tehta.
Kui keegi ütleks, et ma peaks uuesti sünnitama - vabalt, uuesti sõidueksamit tegema, ebameeldiv, aga okei, rase olema, võtaks mõtlema, aga no hüva. Aga põhikooli ei läheks ma muidu tagasi, kui keegi ähvardaks Ruudile midagi teha. Ja minul oli okei põhikool ja klass.
Tagasitulek Eesti reaalsusesse oli paras šokk. Lahkusime Küproselt keset ööd 30kraadises soojuses, et kell seitse hommikul tervitada Riias 13 soojakraadi ja pilvi koos vihmaga... See oli päris valus üleminek :D
Muidu aga - täiseti jumalik reis oli. Ütleme nii, et kuigi Eestis oli sel aastal peaaegu et sajandi suvi, ei anna seda kuidagi võrrelda Küprosel valitsenud kuumusega. Tõesõna, ka öösel ei langenud temperatuur suurt alla 30, päeval oli võimalik olla ainult vees, varjus või mägedes. Mitte et me ei oleks üritanud natuke ka kultuuripärandiga tutvuda selles leitsakus, aga tuleb tunnistada, et see oli üsna keeruline.
Meie peatusime Küprose kagurannikul (Protarases, see on Ayia Napa juures), kus on heleda liivaga rannad. Meil oli üüritud basseiniga villa ja ma ütlen, et kui keegi plaanib puhkusereisi soojale maale, siis iskliku basseiniga elamine annab puhkusele niiiiii palju juurde, et ma kindlasti soovitan see valik teha. Varahommikul (kui on juba nii palav, et tegelikult väljas hommikust süüa väga ei kannata) on erakordselt meeliülendav kargesse vette näkki hüpata. Karge vesi on iseenesest võrdluse küsimus, sest ei meres ega basseinis polnud võimalik nii kaua järjest vees olla, et oleks jahe hakanud. Lihtsalt ühel hetkel enam nagu ei viitsi vees hullata.
Meie kodurand oli Viigipuulehe rand, mis on nagu teisedki selle kandi rannad - lamamistoolid koos varjudega (2.50 ühe asja eest ehk 7.50 kogu komplekt kahele terveks päevaks), veelõbustused, laevasõidud, baarid. Esimesel päeval jõudsime randa pool seitse hommikul :D See oli puhtalt selle pärast, et me saabusime öise lennuga, aga meie maja polnud veel korras. Kuna kuskile mujale polnud nagu minna, läksime randa. Ja minu meelest oli kõige humoorikam see, et me polnud üldse mitte esimesed. Lapsed läksid kohe vette, suured heitsid pikali lamamistoolidele ja lasid vahepeal silma looja. Ma kahtlustan, et just sel esimesel hommikul suutis Ruudi kella seitsmest poole üheksani vees hullates oma kõrvalestad ära põletada, nii et kuskil kolmandal päeval hakkas nahka kooruma.
Saabumine koduvillasse oli väga tore üllatus. Netis kohti valides ei tea ju, mis piltide taga tegelikult on. Kirjas oli küll, et on konditsioneer ja isiklik välibassein aias, aga olime valmis ka selleks, et konditsioneer on ainult elutoas ja bassein on põlvekõrgune. Tegelikult olid sees kolm korralikku magamistuba oma isikliku puhujaga ning bassein oli selline, et hommikul (kui lapsi ees polnud :D), sai ikka täitsa ujuda, ja sügavust oli nii palju, et prl Vaprake õpetas mulle (taas)selgeks peaka hüppamise. Ta ise sai selle selgeks viimasel gümnaasiumiaastal ujumistundides, nii et kooliharidusest on ikka kasu. Ma nii elegantse kaarega nagu tema hüpatud ei saanud, aga kaheksal juhul kümnest tuli ikka peakas, mitte kõhukas. Ruudi hüppab üldse veidralt, nagu saltoga? või nagu ta ise ütleb - seljakat.
Eelkõige veetsimegi aega lõbutsedes. Ja mitte sellepärast, et olime lastega, vaid seepärast, et see oligi lõbus :D Ma Ruudile lugesin sõnad peale enne reisi, et on väga-väga palav, kõndima peab palju ja vaatama peab igasuguseid kive ja maju. Ja viriseda ei tohi. Isegi mitte poole sõnaga. Kokkuvõttes isegi natuke kõndisime kuumas ja vaatasime maju. Näiteks vaatasime iidset Amathousi, aga ka iidset Kourioni amfiteatrit (mõtleks vaid, väiksemad lapsed polnud ju vanaaegset amfiteatrit näinudki) ja kuningate hauakambreid Paphoses. Ühes kindluses käisime ka, aga tee või tina, nimi ei tule meelde. Igatahes olid seal käinud ka põllega mehed ja oma märgid maha jätnud. Tahtsime külastada ka kristlaste katakombe, aga selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid katakombid juba suletud. Ja need poleks nagunii lõõskava päikese käes olnud :D Larnaca imeilusat rannapromenaadi ja suurt mošeed piilusime õhtusumeduses. Sellises koguses kive oli täitsa hallatav ka pea 40kraadises kuumuses. Seda ka tänu sellele, et keset päeva käisime vaatamas paika, kus merevahust tuli välja Aphrodite. Ja muidugi tulime ka ise samamoodi merevahust välja.
Muudest meelelahutustest käisime WaterWorldis, mis oli nii täiega lahe asi. Me jõudsime sinna umbes kell 11 ja ühel atraktsioonil olime meie Ruudiga kell kuus õhtul sõna otseses mõttes viimased külalised. Minu lemmikud oli Ikarose lend
ja kaarikute võiduajamine
Praegugu neid videoid vaadates läheb meel nii kurvaks, et kuum suvi ongi jälle läbi...
WaterWorldi veepark reklaamib end kui Euroopa suurim. Ma ei tea, kas see nii on, sest ma pole mujal käinud :D, aga igatahes on see õudselt tore ja iga piletile kulutatud senti väärt. Kusjuures söömine on seal ka suht normaalne, variante on erinevaid ja hinnad ei ole sellised, mis panevad mõtlema, et ma parem joon basseinis salaja vett.
Teine asi, mis oli sama lahe kui veepark, oli meie oma rannas pakutud Twisteri-sõit. See oli selline korralik ootused vs tegelikkus case :D Twister oli ilus triibuline ümmargune kummipaat/tuub, kuhu me kuuekesi kenasti sisse mahtusime. Ootus oli selline, et mootorpaat veab meid mööda merd, meie tunneme sooja meretuult juukseid paitamas ja naudime vaadet rannale. Selle põhjal tundus nõutud 12 eurot inimese eest ühelt sõidult ausalt öeldes päris krõbe hind. Tegelikkus ... ütleme nii, et Ikarose lend oli selle kõrval memmekatele :D Põhimõtteliselt oli tõesti nii, et paat vedas meid enda järel mööda merd. Isegi soe meretuul oli. Aga randa küll ei jõudnud vaadata, sest see Twister keerutas meeletu kiirusega ühte- ja teistpidi. Lisaks ka üles ja alla. Ja küljele :D Ühel hetkel ma tundsin, et füüsiliselt ei pea mu kõhulihased vastu sellele naermisele, kiljumisele ja meeleheitlikule kinnihoidmisele. Kokkuvõttes - võrratu kogemus.
Kolmas veega seotud meelelahutus oli laevasõit merel, kus näidati Famagusta linna, koopaid ja helesinist laguuni. Selles viimases sai ka ujuda, mis oli samuti väga huvitav kogemus, sest see oli ju sügav. Ruudile ostsime Küprose-kingituseks mõnusa snorgelduskomplekti, mis osutus tõeliselt asjalikust asjaks. Ja selgus, et mulle väga meeldib snorgelada, sest sellega ei pea olema olukorras, kus su peal on palju vett. Laguunis oli väga tore snorgeldada. Lisaks sai seal laeva pealt vette hüpata, mida mina küll ei teinud, aga hr Lokk ja Ruudi küll. Meie sõitsime Aphroditega, aga seal oli erinevaid laevu.
Ilma veeta meelelahutustest oli väga lahe meie retk Troodose mäestikku, kus vaatasime koske (või noh, juga...), peaaegu vallutasime Küprose kõrgeima tipu Olümpose ja ostsime kilo värskeid viigimarju, mitu kilo ploome, virsikuid ja melonit ning 11 kilo arbuusi. Seal on täitsa toredad matkarajad ÜMBER mäetipi, aga miskipärast mitte mäetippu. Nii meil päris viimane kõrgus vallutamata jäigi, aga jalutuskäik oli sellele vaatamata äge. Ja tuleb tunnistada, et hingatav õhk, mis kõrgetes mägedes oli, pakkus samuti meeldivat vaheldust. Tipud on seal nii kõrged, et talvel suusatatakse.
Eraldi meelelahutusena võiks käsitleda ka õhtusööke, sest teate, need küproslased on hullud :D Neil pole aimugi, kui vähesest söögist tegelikult kõhu täis saab, sest meie jaoks olid nende portsud kolossaalsed. Sellega seoses tuli mul praegu meelde, et vabamüürlaste märgiga kindlus kandis Kolossi nime :D
Igatahes. Meil ei jäänud õõvastavates kogusetes toitu järele vaid mõnel üksikul korral. Ühe korra suutsime kelnerit veenda, et me päriselt ka tahame kuue peale kaheinimese meze´t. Too kelner pidas meid hulludeks, aga meie olime rõõmsad, et saime lõpuks ka magustoite tellida. Ja ühe korra võtsime prl Vaprakesega kahe peale kalmaarirõngad. Sellega saime ka hakkama, kusjuures kõht ei jäänud tühjaks. Aga ühel päeval võtsime kiireks lõunasnäkiks Caesari salati, mida oli nii palju, et see toodi kohale sama suurtes kaussides kui ma kodus pesu õue kuivama viin. No ja see Ruudi cod fish oli ka suht muljet avaldav. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et kodus on meil selline söök pere peale. Terve suur paneeritud kala ja pool kilo kartuleid pluss salat. Aga mu lemmik oli viimasest õhtust, kui õde tellis kalmaari. Küsib üle - ega see portsjon liiga suur pole. Ei, ei, kinnitab teeninadaja. Kolm kalmaari on. Ja näitab sõrmega, kuidas on sellised väiksed armsad rõngad. Lisaks kartulid ja salat. Kui ma õe sööki lõpuks nägin, naersin päriselt nii, et pisarad voolasid. See oli hiiglaslik. Sest need kolm väikest armast rõngast polnud rõngad, vaid kalmaari läbimõõt. Ja neid paneeritud kalmaare oli kolm sellel vaagnal, mida küproslased miskipärast taldrikuks nimetavad.
Mis meil tegemata jäi - ööelu ei käinud nautimas. Viimasel õhtul astusime küll kokteilibaarist läbi ja see oli väga tsill asi. Aga sellega tuleb arvestada, et kokteilidesse armastavad nad üllatuseks lisada siirupit :D Ja üldiselt oli meie seltskond selliseks meelelahutuseks suuremalt osalt vales vanuses. Ka Põhja-Küprosel ei käinud, sest esiteks me ei saanudki aru, kas rendiautoga siis üldse saaks või mitte. Teiseks pikk sõit üle mägede. Ja kolmandaks - polnud nagu õieti aegagi kõige muu kõrvalt. Kõik suuremad linnad - Limassol, Nikosia, Larnaca, Paphos - jäid suuresti avastamata. Kahte esimesse ei jõudnud üldse, kahte viimasesse põgusalt. Me üritasime sättida niiviisi, et igasse päeva jääks üks väljasõit või lõbustusasi ja ülejäänud aeg siis ujumiseks ja puhkamiseks. Ja sellise tempoga tegelikult ühel nädalasel puhkusel rohkem ei jõuagi, sest tegelikult ei taha, et pärast puhkust peaks veel nädal aega puhkama, et puhkuseväsimus kontidest välja saaks. Ja pikemalt poleks ka jaksanud. Esiteks palavus. See on ikka sõnuseletamatu. Ja teiseks ikkagi see pidevalt koos olemine, mis ka väsitab.
Asjad, millega Küprosele minnes veel arvestada - tegemist on juba Richard Lõvisüdame ajast Inglismaa huvisfääri kuulunud maaga. Seega inglise-euro adapter tuleb kaasa võtta. Ja autojuht, kes suudab vasakpoolses liikluses ellu jääda. Meil oli väga tubli juht, täpselt ühe korra esimesel hommikul lõpetas ta parempöörde vales sõidureas, aga seal on rendiautodel punased numbrid, nii et kohalikud vehkisid küll kätega, aga said kindlasti aru :D Noh, meie rõõmuks pani meie autojuht hr Lokk mõnel kiiremat reageerimist nõudval hetkel ka kojamehed tööle, selle asemel et suunda näidata :D See oli iga kord lõbus.
Finantsist ka paari sõnaga - toit poes oli suht sama mis meil. Väljas söömine - sama või nõks kallim, aga kogused on suuremad kui meil. Meie kuueliikmelisel seltskonnal läks õhtusöök koos jookidega üldselt 90 euro kanti. Bensiin samamoodi 1,3 liitri kohta. Õlu ja vein on söögikohtades mõistlikum kui meil, selle eest mulliga vesi on jõhkralt kallis, kui seda üldse on (mitte et me tellinud oleks, aga menüüs oli). Kokkuvõttes on vist nii, nagu mu õde ütles - Euroopa-reisil tuleb arvestada tuhat eurot inimese kohta. Umbes nii ta tuleb. Ja selle eest saab siis tõsiselt mõnusa puhkuse.
Viimase asjana paar sõna ka lennuhirmust. Ühel meist oli ju esimene lennureis, mis oli esimene just sellepärast, et siiani polnud ta nõus lennukiga sõitma. Ütleme nii, et lennuhirmu käes vaevlevatele inimesetele ei saa soovitada alustada lühikeste otstega, sest need otsad on pahatihti väikeste lennukitega, nii et ka need, kes muidu lendamist ei karda, tunnevad end ebamugavalt, sest see küna väriseb ikka päris hullusti. Ühesõnaga - esimene õhkutõus oli päris hirmus ja me pidime koos täitsa tükk aega tegema "nina kaudu sisse, suu kaudu välja" rahunemist. Kui lennuk juba ilma värisemata õhus püsis, polnud midagi hullu. Riiast edasi polnud enam midagi viga, aga viimasel õhtul enne lendu tõmbas tüüp ennast ikka väga käima, ikka pisarateni. Samas kui ta lõpuks rahunes, siis lennukis polnud enam mingit probleemi. Ja viimase otsa Riiast Tallinna magas noormees õhkutõusmise osas lihtsalt maha, samal ajal kui mina olin täiesti kangestunud, sest see õhkutõus oli ikka VÄGA ebameeldiv.
Lõpetuseks - kas minna lastega Küprosele? Kindlasti! Kas minna augustis soojale maale? Kui eesmärk on tundide kaupa mere ujuda - kindlasti! Kas teha seda kõike airBaltikuga? Kui saad, siis väldi :D
