Tore on

Hakkasin mõtlema, et mu igapäevaelus on mõned toredad hetked, mis on tekkinud tänu sellel, et ma liigun ringi koos ühe seitsmeaastase tüübiga. Ilma temata ei oleks ma näiteks...
... sattunud poodi jaanalinnumuna hüpitama (, sest lasteaias on parajasti linnunädal ja oli ju ometi vaja oma silmaga üle vaadata, kui suur see jaanalinnumuna on);
... teadlik sellest, kes kuuluvad muusikakooli orkestrisse ja millist pilli nad seal mängivad (, sest ilma tüübita ei hängiks ma lihtsalt niisama igal nädalal muusikakoolis);
... arvatavasti kunagi teada saanud üksikasju vampiiridest, kollidest ja Bermuda kolmnurgast (, sest mulle ei kingita selliseid raamatuid);
... üldse kursis arengutega tee-ehituses (, sest mina pean kinniolevat teed lihtsalt segavaks faktoriks ega läheks seda lähemalt vaatama);
... mäletanud enam ammu oma lapsepõlve õudusunenägusid, vaid magaks igal ööl nagu beebi.

See viimane pole iseenesest asi, mida ma väga ihaldaksin, aga kõige selle toreda juures, mida ma olen viimase 24 tunni koos temaga teha saanud, on see vist siiski väike hind :)