Täna , seitse aastat tagasi...

... sündiski meie pisike pojake. Või noh, mitte nii pisike :) Ega muudmoodi oma vanusest aru ei saagi, kui vaatad lapsi kasvamas. Kui tema saab täna seitse, siis pean ka mina olema seitse aastat vanem, targem ja ilusam. Mitte et ma ennast nõndaviisi otseselt tunneks. Ehk seitse aastat alalhoidlikum?

Täna suurt pidu pole, hommikul laulsime noormehe varavalges üles ja andsime kätte väikese meene. Päriskingitus on üllatus ja saabub õhtuks. Hr H nimelt arvas, et kui hommikul kätte anda, siis ei taha tüüp kuidagi lasteaeda minna. Mis võib tõsi olla.

Korralik pidu tuleb nädalavahetusel ja eile olin nii vapper, et lugesin üle, kui palju inimesi tulemas on. Ohkama võtab. Lubasin endale, et väga palju süüa ei valmista, sest igal aastal on kõike niiiii palju üle jäänud, aga vaikselt hakkab ligi hiilima paanika - äkki peaks ikka mõned kilod kotletid juurde varuma. Jätkuvalt püüan end veenda, et lapsed nagunii väga palju ei söö, seda enam, et päris paraja tüki sünnipäevast võtab endale teadusetendus.

Kuigi ma sünnipäevasid eriti ei armasta, on lapse oma väike erand selles. Selle jaoks olen ma nõus panustama nii oma mõttetööd kui ka raha. Ja rõõmuga. Ma oleksin nõus raha isegi rohkem panustama, aga ma lihtsalt pole siiani leidnud, kus müüakse lipukesi ja muid dekoratsioone, millega ruumid lõbusamaks muuta. Ausalt öeldes on isegi normaalsete õhupallide varumisega probleeme. Nii et midagi väga erilist ei ole tulemas. Kuna inimesi on nagunii piisavalt palju, toimivad nad ehk ise peokaunistustena :)

Päevakangelane oma unistuste paigas