Kuidas ma lõpuks ikkagi noortekaid lugesin

Ma pole tükk aega kirjuatnud raamatutest, sest noh... pole nagu olnud millestki kirjutada. Augustis võtsin Mae soovitusel raamatukogust Põhjamaade sarja raamatuid ja armusin neisse. Sellised hästi karged ja kohati tundub, et emotsioonitud, aga tegelikult tunnetest pulbitsevad lood. Paeluvad oma tegevusetuses, sest ühel hetkel mõistad, et iga tegemata jäänud tegu on tähendusega. Üle pika aja midagi, mis tõesti kõnetas, eriti "Imelaps".

Siis mõtlesin, et täidan lünki oma haridusteel ja loen läbi Pelevini "Tšapajevi ja Pustota". Hiljem sain aru, et see oli vale mõte. Mitte et see raamat ei oleks mulle meeldinud, aga see lihtsalt ei lähe mu käes edasi. Iga kord, kui ma seda jälle loen, on mul hea meel, aga miskipärast käsi tõrgub seda avamast, nii ta seisab mu voodi kõrval, viimased kakskümmend lehekülge nukralt ootamas. Vahepeal tegin endale jälle reegli, et ühtki muud raamatut lugeda ei tohi, kui see on loetud.

Aga enne jõudis minuni raamat "Mittepühad pühakud", mis oli juba teine raamat, mis mulle meeldis, aga mida ma ei jaksanud järjest palju lugeda. Kogu maailm selles raamatus on niii põnev, religioon on mind ikka paelunud. Päris lood sellest, kuidas inimesed jätavad kõik, sest nad USUVAD, on minu meelest äärmiselt huvitavad. Mis tunne see on, kui tead, et Jumal armastab sind? Mis tunne see, kui saad aru, et pead jätma kogu oma senise elu? Mis tunne see, kui saad aru, et pead tegema midagi irratsionaalset, sest Jumal ütleb nii? Ja kõik need lood imedest - tervendamisest ja ettenägemisest, jumalikust ettehooldest. Tõesti ilus lugemine oli. Aga kurnav. Lisaks oli mul see "Tšapajev" ka kaela peal...

Asi päädis sellega, et ma lihtsalt ei lugenudki, välja arvatud kohustuslikku kirjandust. Siis leidsin, et mingid väikseid noortekaid võib lugeda. Ja siis lugesingi kähku läbi "Ime", "Otsides Alaskat", "Kui ma jään" ja veel mõned raamatud, mis olid liiga mitte midagi ütlevad, et neid üldse mainida.

Palacio "Ime" on väga tore raamat erinevaks olemisest. Puudega laste temaatika juures on nii palju raskeid küsimusi ja osapooli, kes saavad haiget. See konkreetne raamat on hästi positiivne ja taastab usku inimkonna headusesse, sellesse, et tegelikult on inimesed suuremalt jaolt ilusad ja head. Seda oli mulle vaja, sest mul on praegu üks uus klass, kus on hästi palju väga küünilisi inimesi. Nad ise väidavad, et nad on realistlikud. Vahel on täitsa kurb, et nii noored ja nii illusioonideta. Ma saaks aru, et mina, juba vanem naisterahvas, ei usuks enam maailmaparandamise võimalikkusesse, aga kui nemad seda enam ei usu, kuidas siis maailm üldse paremaks saab?

"Otsides Alaskat" ja "Kui ma jään" on meeldivad noortekad. Vahel ma mõtlen, miks meie Eesti noortekad tunduvad mulle tihtipeale igavad ja ebaloogilised, kui välismaised meeldivad mulle päris hästi. Kas asi on lihtsalt selles, et välismaiste puhul toimub enne valik, mida tõlkida? Ja nii jõuavadki meieni ainult paremad? Sest tõesti, Eesti omadest olen ma rahule jäänud vist ainult "Klassiga", kõigi teiste puhul ei saa ma aru, mis mõttes räägivad nad ikka jälle lugusid, mis ei kõla nagu päris lood. Mingit sügavamat tunnet ei tekitanud minu ka "Otsides Alaskat" ja "Kui ma jään", aga mõlemad olid minu jaoks veenvad - tegelased käitusid nii, et ma suutsin neile kaasa elada, sündmused, mis nendega toimusid, olid mõistuspärased, tegelaste dialoogid olid suupärased. See on kõik, mida ma noortekalt ootan, aga miskipärast ma seda Eesti raamatutest ei leia.

Nüüd igatahes tuleb asuda uue tsükli kohustusliku kirjanduse juurde. Ja see Pelevin ka lõpuks läbi lugeda :D