Haapsalust, lindudest ja söögist

Sügiseseks vaheajaks korraldati meile väljasõiduga koostööpäev. Haapsalus.

Mulle väga meeldib Haapsalu, selle linna armas kesklinn vanade majade ja kividest teega ja kitsaste tänavatega. Koolimaja, kus me käisime, oli samuti imearmas. Ja ma pean tunnistama, et nende kohustuslik uus kunst meeldis mulle palju rohkem kui meie värvilised pallid.

Läänemaa ühisgümnaasiumi laevalgusti ja võrdluseks meie pallid, mis on ju ka toredad...

Haapsaluga on ainult see jama, et kui ei hakka just Tallinnast või Pärnust tulema, siis on teekond sinna häirivalt pikk, ringiga. Linnulennult ju nii pikk polegi.

Koolis pakuti meile lõunat ja ma hakkasin mõtlema, kui veider on see, et ma pole enam harjunud koolisööklate lõhnaga. Meil ei ole seda, ma ei kujuta ette, kuidas see on saavutatud, aga tõesti pole. Samas kõikides koolides, kuhu ma olen viimasel ajal sattunud, on see olnud. Kusjuures meie õhutussüsteemid pole mingid superägedad, sest me elame ju vähepakkumiste maailmas ja midagi rohkemat kui kõige odavam võtta ei saa. Imelik igatahes. Ja söögiisule mõjub harjumatu lõhn pärssivalt.

Söömise osas elan kaasa riigikogule, kes (tundub nii) ikka võttis vastu "tasuta koolitoit gümnaasiumisse" otsuse. Jätkuvalt on mul selles osas vastakad tunded. Eripraed jäävad nagunii. Nüüd olen ma aru saanud ka sellest, et igapäevane koolitoit ei ole tulevikus riigi poolt kõigile välja tehtud, riik maksab sellest kinni (olenevalt koolist ja teenusepakkujast) pool kuni kaks kolmandikku. Me ei saa ka sellele loota, et omavalitsus ülejäänu kinni maksaks, sest omavalitsusel pole ju meiega asja. Nii et tasuta toidust ei saa nagunii rääkida. Odavamast lihtsalt.

Eks paistab, kuidas sellega läheb. Mulle vist meeldiks siiski rohkem see, kui riik tagaks igale lapsele vähemalt ühe huvikooli.