Matused

Vahel tundub mulle, et meie perel on mingisugune kummaline kiindumus matustesse, surnuaedadesse ja surma üldse. Mitte et me neid armastaksime, aga kuidagi läheb jälle nii, et see temaatika kerkib üles. Seekord küll väga konkreetsel põhjusel - kuna mu isa peesitab praegu lõunamaal, olin mina ema kaaslaseks ühel matusel, kuhu ma muidu kuidagi sattunud poleks.

Veider kogemus oli. Ma pole oma elu jooksul õnneks väga palju matusetele sattunud ja kõik need on olnud mulle vähem või rohkem lähedased inimesed. Seekord oli tegemist minu jaoks täiesti võõra inimesega, kunagi lapsepõlvest selgeks saanud nimi ja rohkem ei midagi. Seega oli mul terve tseremoonia aja võimalik rahulikult mõelda surma ja matuste üle.

Esiteks tegin avastuse, et sügisel on väga ilus surra. Just praegu, kus lehed on värvilised, taevas on tumehall, tuul keerutab lehti ja puuoksi. Kuidagi sümboolselt ilus. Et kui saaks seda asja kuidagi ise rihtida, siis valiksin just selle. Siiani on meie pere surmad sattunud hiliskevadesse. See ei ole hea aeg - loodus ärkab, kõik on nii ilus ja surm tundub selles hetkes nii vale.

Teiseks mõtlesin sellele, kuidas mind ikkagi segavad võõrad talituse läbiviijad. See mure oli mul juba vanaema matustel - mis mõttes räägib see täiesti võõras inimene minu vanaemast nii, nagu ta päriselt TEAKS ka midagi. Ei tea ju. Kuidagi kummaline vastuolu oli selles, kui väga hoolikalt riided valinud matja kandis ette hästi valitud sõnu ja luuletusi ning samal ajal nuttis lapselaps oma silmad peast välja. Nuttis nii, et minulgi, täiesti võõral inimesel, tuli klomp kurku. Eestis vist ei ole väga levinud see, et lähedased ise räägiksid ärasaatmisel, on see siis kirikus, surnuaial või kodus. Ma ei kujuta ette, kas ma ise oleksin võimeline sellisel hetkel rääkima, aga samas kujutan ette, kuidas mind häiriks, kui keegi võõras inimene hakkaks surnumatja häälel rääkima mälestusi minu lähedasest. Mälestusi, mis pole tema omad.

Kolmandaks mõtlesin sellele, kui palju on meil väikseid rituaale, mida matusel täidetakse. Lindid auto küljes. Pärjad või lilled lintidega. Rongkäik. Mulla viskamine. Kes kuhu istub peielauas. Asjad, mille kohta lihtsalt teatakse, et nii tehakse. Ja kui olulised on need rituaalid leina juures. Ema muuseas mainis, et tavaliselt on peielaual ka kindlad söögid - kõigepealt puljong pirukaga, siis praad ja lõpuks kringel.

Meie matuselkäik algas muidugi humoorikalt. Ärasaatmine toimus kodust ja autod pargiti maja ümber põllule. Loomulikult suutsin ma auto niiviisi paika panna, et hiljem tuli see peaaegu et välja tõsta. Õnneks aitas lükkamisest, aga põnev oli ikkagi.

Selline mõtlik pühapäev siis seekord.