Sportlik mina vol 3

Täpselt kuu aega tagasi tegin postituse, kus kilkasin, et minust on saanud spordipiff. Aeg on küps, et jäädvustada loo edasine kulg.

Ma olen jätkuvalt spordipiff, eelkõige siis ikkagi jooksu oma, sest ma olen avastanud, et jooksmine on tõesti mõnus spordiala. Arvatavasti meeldiks mulle ka kepikõnd ja rattasõit, sest ka need on individuaalsed alad, aga jooksmine on minu esimene valik juba puhtalt selle pärast, et paraja pikkusega jooksurada on kohe käe-jala juures, kõndimise ja rattasõidu jaoks peaks ma vahepeal linnas ringi liikuma, aga see ei tundu mulle kuigi ahvatlev. Nii ma jooksen.

Sportlik vorm on oluliselt arenenud, kilomeetriaeg on vähenenud nii umbes minuti võrra, kusjuures joostud maa pikkus on üle kahe korra pikem kui alguses. Ma ei ole küll veel jõudnud oma eesmärgini (pikendada jooksuring viie kilomeetrini), aga olen ka praeguse seisuga rahul. Lisaks jooksule müdistan vabaõhu treeningsaali trenažööril, mis on suhteliselt igav, aga eeliseks maanteejooksu ees on see, et pulss püsib kogu aeg õiges kohas, jooksuga kipub lõpuks ikka liiga üles minema, nii et ma pean vahepeal eriti naljakalt aeglaselt jooksma. Sellest ma küll aru ei saa, kuidas inimesed viitsiivad spordiklubis käia ja näiteks tund aega järjest jooksulindil liduda. Päriselt joostes saan ma erinevaid probleeme lahendada, näiteks kas mööduda kilekotiga vanamutist vasakult või paremalt, kas see konkreetne koer tahab mind limpsida või mitte ja muud taolised. Samuti on mul võimalus oma peas väikseid võistlusi maha pidada - kas ma suudan joosta nii kiiresti, et noored põdrad ei tee mulle ringiga ära? Ma hakkasin nüüd järele mõtlema, et äkki on spordiklubides televiisorid jooksulindi ees, et nii nüri poleks? Ma ei ole ju kunagi käinud :)

Lisaks kiirematele jalgadele on mul pärast poolteist kuud ka rohkem trimmis keha. Kaal on langenud ja kuigi ma ennast mõõtnud pole, on kindlasti vähenenud ka ümbermõõdud, sest ma tunnen, kuidas riided paremini seljas istuvad. Prl Vaprake ütles juba mitu nädalat tagasi, et ma olen kaalust alla võtnud. Mitte et see oleks olnud mu esmane eesmärk, aga valetaksin, kui väidaksin, et ma sellise muutusega rahul poleks.

Spordivahenditest olen hakanud puudust tundma normaalsest mütsist, sest ma jooksen nii kiiresti, et tuul puhub hirmsasti. No tegelikult puhub ta kindlasti ka siis, kui ma seisan. Praegu jooksen oma lilla tutimütsiga, mis iseenesest ajab ju ka asja ära, aga nii jooksupükste kui ka jooksupluuside osas tundsin ma väga selget vahet, nii et ma kahtlustan, et mõistlikust materjalist müts oleks mugavam.

Pulsikell on üks mu parimaid sõpru, kuigi nüüdseks olen juba üsna teadlik oma keha toimimisest, nii et liiga kõrge pulsi tunnen ka tagumikuga ära. See muuseas polnud metafoor, vaid puhas tõde. Aga sellele vaatamata on pulsikell super, sest aitab samal ajal ka looderdamise vastu, loeb minuteid ja kaloreid ja jätab kõik meelde. Nädala kokkuvõtteid on lahe väga lahe vaadata.

Nii et treenin edasi, et ühel päeval olla sellises vormis, mis võimaldaks mõnel rahvajooksul osaleda. Sellisel 5 kilomeetri pikkusel :)