Ma ei tea, mis paganama maailm see on. Täna hommikul tuli üks minu klassi tüdruk hommikul kooli ja teda ründas mingi pervert. Õnneks oli tüdruk hakkaja, peksis jalgadesse ja sai tüübi enda küljest lahti tõugatud, aga ikkagi. Meie vaikses linnas keset inimasustust hommikusel ajal. Järgnes kõik, mis järgnema pidi - politseis tunnistused, arsti juures vigastuste registreerimine, telefoninumber psühholoogile.
Selle vastiku loo juures on kaks eriti kurba asjaolu - esiteks tunneb tüdruk ennast ise süüdi, sest ta oleks ju võinud autoga kooli tulla, ta oleks võinud muusikat vaiksemalt kuulata, et olla valmis, et keegi läheneb selja tagant. Kuidas aidata sellise kogemusega inimesel mõista, et ohver ei ole mitte kunagi süüdi?
Ja teiseks - õhtul tüdrukuga rääkides ütles ta, et tegelikult ei olnud ta inimtühjas paigas, sellest situatsioonist möödus üks inimene, kes ei vaatas lihtsalt kõrvale ja läks edasi. Kuidas saab niiviisi olla?
Paha ja kurb on olla.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Juhtum iseenesest vastik ja kurb. Need on need momendid, kus leian ennast mõtisklemas isa, meesõpetaja, lihtsalt meesterahva olulisusest tütarde-tüdrukute maailmas. Millegipärast arvan, et just meesterahva selgitus, et tüdruk pole KUNAGI sellistes rünnakutes süüdi, mõjub veenvamalt ja tulemuslikumalt.
ReplyDeleteMa tean, et sel tüdrukul on hea ja usalduslik suhe oma isaga ja loodan väga, et just isa aitab tal sellest kõigest üle saada.
DeleteInimeste psühholoogia on nii erinev...mina näiteks ei suuda üldse mõista, kuidas on võimalik ennast kellegi rünnaku puhul süüdi tunda. Kas see on mingi isiksusest tulenev asi või siis tõesti õpetuse "vili" - ära mine üksi tänavale, ära jäta asju laokile.
ReplyDeleteSee hädalisest mööda vaatamine on jah väga levinud kahjuks.
Mina ka ei suuda seda mõista. Aga samas ma õnneks ei tea ka, kuidas ma päriselt reageeriksin...
DeleteTäpselt identse rünnaku üle elanuna võin väita, et seni kuni ühiskond meie ümber leiab, et rünnaku ohver võib (mõnikord) ka ise rünnakus süüdi olla, seni ei suuda ka ohver end süüvabana tunda. Kahjuks on just Eestis levinud üldsuse suhtumine, et ju siis kandis ohver liiga paljastavaid riideid või ronis valel ajal valesse kohta vms (kes viitsib guugeldada ja lugeda vägistamisest rääkivate artiklite kommentaare, saab seda loetelu jätkata). Koheselt hakatakse justkui otsima põhjuseid, miks ohver ise süüdi võis olla. Seda ei teadvustata, et kurjategija on hälbelise käitumisega inimene, kelle tegevust ettearvamatu käitumise tõttu pole võimalik ette ennustada. Rünnak võib tulla ükskõik kus, ükskõik millal ja ükskõik kelle poolt, ohver ei saa mitte midagi teha, et juhtumit takistada.
ReplyDeleteMis puutub muusika kuulamisse, siis sellest võiks rohkem rääkida küll. Mina kuulasin ka muusikat samal ajal ja sellepärast ei osanud selja tagant lähenevat ründajat kuulda. Oleks ma kuulnud, oleks saanud juba varem selja taha vaadata ja füüsiliselt enda kaitsmiseks ette valmistuda. Kuna minuga juhtus see asi Austraalias ja asi läks meediasse, siis juhiti nii televisioonis, raadios kui ajalehtedes tähelepanu iPodi kuulamise ohtlikkusele. Mitte et ohver iPodi kuulamisega õnnetuse endale kaela tõmbaks, vaid et muusika kuulamisega tähelepanu hajub. Üks aisting on halvatud. Seda tasuks meenutada nii lastele kui täiskasvanutele (ja mitte ainult naistele).
Su kommentaar tuletab mulle meelde seda mõttekäiku, et tegelikult on väga kummaline see, et me õpetame tüdrukutele, kuidas ära hoida vägistamist, mitte poistele seda, et vägistada ei tohi. Et alateadlikult suunatakse meid mõtlema, et kui midagi juhtub, siis ma arvatavasti ei teinud kõike piisavalt õigesti.
DeleteSee, et inimene tunneb end rünnaku ohvriks langenuna süüdi olevat, on väga loogiline. Terve psüühikaga inimene usub end oma saatust ise juhtivat ja usub oma tegudel olevat tagajärjed. Siin aitab ainult rääkimine, sest päti rünnak ei ole sama kui vöötrajale jooksmine. Me ei ole süüdi halvas ilmas, lennuõnnetustes ega pättide rünnakutes.
ReplyDeleteKõige hullem on siiski see, et oli möödakäijaid...
Jepp, möödakäijate ignorantsus on õõvastav. Kuigi samas jällegi, ma ei tea, kuidas ma oleks ise sarnases olukorras käitunud. Aga ma ei suuda praegu ette kujutada, et oleksin lihtsalt mööda läinud.
Deletekognitiivne dissonants mängib kah oma rolli. inimestel on kalduvus uskuda, et maailm on korrastatud ja korrastatud maailmas ei juhtu heade inimestega halbu asju. iseenda süü uskumine võib olla näiliselt kergem lahendus kui leppimine maailma kaootilisusega (teiste süü uskumine on muidugi veel kergem).
ReplyDelete