"Mere märgid"

Täna õhtul käisime teatris. Kõigepealt etendusega otseselt mitte seotud emotsioonid:
1. Mul oli meelest läinud, et meie teatris on praegu mustlaste näitus. Kuna see oli mul ununenud, läksin kohale õigeks ajaks ja nii jäigi mul kokkuvõttes näitus vaatamata, sest vaheaeg oli nii lühike, et ma jõudsin hädavaevu tualetis ära käia. Pean mõnel õhtul lihtsalt teatrist läbi käima.
2. Puhvetis saime tõelise Mary Poppinsi elamuse. Broneerisime endale vaheajaks laua, et rahus kohvi juua, mina koorega, õde musta. Kui lauda jõudsime, seisis laual termos. Mina sain esimesena oma kohvi tassi, koorega. Õde oli juba leppinud mõttega, et midagi läks sassi ja temagi peab koorega kohvi jooma, kui täiesti uskumatul kombel ilmus tema tassi must kohv. Me ei suutnud oma silmi uskuda :D
3. Minul kõrval istuv hallipäine džentelmen suutis esimese viie minutiga sügavalt magama jääda. Olgem ausad, algus oli tõepoolest üsna staatiline :) Aga väga tõsine, mis oli minu jaoks keeruline, sest iga kord kui pilk lipsas naabrionu poole, tuli mul naer peale. Eriti kui ta teise vaatuse ajal võttis isegi prillid eest ära, et paremini magada,

Etendusest endast rääkides olin ma hämmingus - keegi on minu ja hr Abikaasa näidendisse kirjutanud. Muidugi teatavate kunstiliste liialduste ja muudatustega, et kõik kohe aru ei saaks, aga põhimõtteliselt. No pagan, hr H-l on isegi samasugune kampsun, mida tema küll põllumeeste kampsuniks kutsub. Ja lugu ise - kahe maailma põimumise võimalikkusest, sellest, kuidas püüad ennast armastuse nimel salata, aga lõputult seda teha ei saa. Ja siis tulebki leida kompromiss, mis võib olla keeruline, aga igatahes elujõulisem.

Aga kuna ma oma armastuse- ja pereelulugu ei taha väga sügavuti siin analüüsida, et saa ma ka etendusest rohkem rääkida. Mulle meeldis, minu jaoks positiivse sõnumiga lugu :)

"Mere märgid"