Sünnipäevast

Selleks aastaks siis jälle tehtud. Eks ta paras närvide mäng oli. Pärast pidu hr H-ga kodu poole sõites pakkusin ma välja, et järgmisel aastal võiks teha sellise sünnipäeva, kus minnakse koos teatrisse etendust vaatama ja siis on kojuminek. Hr H arvas, et järgmisel aastal võiks kutsuda ainult ühe lapse - selle, kes peaaegu terve sünnipäeva ladus vaikselt omaette mustreid. Hr H plaan on iseenesest majanduslikult mõistlikum :)

Ma ei tea, mis oleks saanud siis, kui poleks vahepeal olnud teadusetendust. Ma oleks vist ühe tunniga halliks läinud. Ma ei suuda siiani otsustada, kas see variant, et ruumi jooksmiseks oli palju, oli hea või mitte. Sest kümmekond seitsmeaastast täie auruga lidumas oli paras õudus. Samas, kui ruumi poleks olnud, pidanuks nad rohkem üksteist togima. Ja tõepoolest olid kutsutud pigem rahulikumat tüüpi lapsed, mitte küll kõik, aga suurem osa. Külaliste nimekirja koostades oli mitte sõjakas olemine Ruudi jaoks üks olulisemaid kriteeriume.

Aga katsed olid ägedad. Veel kord väike reklaam - Teeme Keemiat on väga tore asi lapse sünnipäeval. Tund aega olid mürakarud haaratud. Meie omasid tuli küll kohati rahustada, sest mõnel kadus vahepeal tähelepanu, mõni läks liiga elevile, mõni tahtis pidevalt oma juttu vahele rääkida. Aga nii üldises pildis tasub asi ennast igati ära. Ka mina oskan nüüd grilltikku niiviisi õhupallist läbi torgata, et pauku ei tule :) Ja sünnipäevsaluut oli jõhkralt võimas.

Juba päris õhtul vaatasin üle ka kingisaagi ja mõtlesin, et päris hull lugu ikka. Tänapäeval on kingitused nii kallid. Sellest saan ma veel aru, et mingit asja on raske leida all kümne euro, aga kinkekaarte (mis moodustavad Ruudi kinkidest enamuse) on ka väiksema summa eest. Aga selliseid väikseid ei peeta vist enam sobilikuks. Ja eks ma ise mõtlen nüüd edaspidi arvatavasti samamoodi - kui minu lapsele toodi ühes vääringus kingitusi, siis vist peakski mina samamoodi suurema summa ümbrikusse panema.

Ruudi oli vist kõige rõõmsam oma uue püssi üle, sest ta teab, et meie käest poleks ta seda eluilmaski välja luninud :D Lootus on sellel, et püssidega mängitakse sõjakaid mänge, mis suure tõenäosusega toob kaasa püssi peatse purunemise. Jah, ma tean, et vajadusel saab sõda mängida ka puutokkidega, aga pärisrelva moodi mänguasjad pole siiski minu maitse.

Mul on hea meel, et järgmine kord on alles aasta pärast, kui inimesed on juba suuremad ja rahulikumad. Või vähemalt nii ma loodan.