Johannesepäeva loeng

Täna jõudis siis see lubatud lumetorm lõpuks kohale. Kuigi tõesti, tormi kui sellist pole, on ainult jõhkralt palju lund. Minu kodutänav on arvatavasti kevadeni suletud. Natuke jama on ainult see, et auto on mul siiski maja juures. Ära sellega enam sõita ei saa :D

27. detsembri puhul käisime perelõunal. Minu esimese perega seotult ehk mina ise olin laps, mitte lapsevanem. Selle traditsioonilise lõuna eripäraks on see, et alati pakutakse neil lisaks kõhutoidule ka vaimutoitu - igakord on loeng mõnel põneval teemal.

Seekord oli ettekanne kurjuse teemal. Miks lubab Jumal kurjusel olemas olla? See on teema, mida ma olen oma õpilastega palju kordi arutanud ja mina ei saa öelda, et ma oleks lahenduse leidnud. Kõik traditsioonilised selgitused on ikka ja alati aga-ga, sest kokkuvõtteks jääb küsimus, miks üks inimene kannatab rohkem kui teine, siiski vastuseta. Samas ei ole kurjuse olemasolu minu jaoks kindel tõestus selle kohta, et Jumalat ei ole olemas (samamoodi nagu minu jaoks pole ükski jumalatõestus viimne kinnitus tema olemasolu kohta). Üldse näib mulle, et mida rohkem filosoofiaga tegeleda, seda enam selgub jumala kui kontseptsiooni paratamatus. Mitte et jumal lahendaks kõik probleemid, aga ühtki paremat lahendust ka nagu pole. See on natuke nagu demokraatia, millel on ka vead, aga paremat pole välja pakutud.

Igatahes on sellised vahepalad pühade ajal meeldivaks sündmuseks. Tore, et meestel on klubi, kus nad saavad käia oma vaimu virgutamas. Ja et paar korda aastas kutsutakse ka naisinimesi sellest osa saama.