..., mil Ruudi hallide silmade pilk puuris minu omadesse ja ta küsis: "Emme, kas sa lubad mulle, et sina ei ole mitte kunagi päkapiku asemel sussi sisse kommi pannud?"
Ja mina, kes ma ei pea päkapiku- ja jõuluvanajuttu mitte mingis kategoorias valetamiseks, ei suutnud talle öelda ei jaa ega ei. Keerutasin end välja. Üsna edukalt, arvan ise. Aga mure on ikka.
Olukord oli olnud klassikaline - ühe lasteaiasõbra ema oli kommidega vahele jäänud. Ja sõber jagas oma kogemust teistega.
Kas ma peaksin nüüd talle ära rääkima, kuidas nende asjadega on? Sellesse, et päris jõuluvana meil kodus käib, ei usu ta enam aastaid. Jõuluvanal on olnud alati selline pooletoobine habe ees. Aga oleme arutanud, et jõuluvana ei jõua igale poole ja seega saadab oma abilised kinke jagama. Eks järgmine samm saab olema see, et inimesed ise teevad pakke, aga annavad jõuluvana abilise kätte, et need laiali jagada.
Kuidagi ei raatsi päkapikujutust loobuda. Ma ise olin nii seitsmene, kui jõuluvanavärki enam ei uskunud päriselt. Mängisin lihtsalt kaasa. Kusjuures mina sain oma teadmised (nagu suurema osa oma teadmistest üldse) ilukirjandusest, sedapuhku "Bullerby lastest". Päkapiku-usu lõppemist ma aga ei mäletagi enam. Mingit draamat sellega igatahes polnud. Vist seepärast ei näe ma selles muinasloos ka midagi halba.
Aga praegu mõtlen küll, et kuidas siis edasi.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Appi, ma hirmuga mõtlen selle päeva peale. Meil oli hiljuti see asi, et poiss(8) sattus peale, kui pakkisin lasteaias õpetajate kingitusi. Ja siis ta tuli. Aaa, see on feik.Mul jäi küll suu lukku. Aga rohkem küsimusi polnud, kui ütlesime, et õpetajatele teevad kingid lapsevanemad.
ReplyDeleteNeed on tõesti kehvad hetked. Mul on üks kapp kingitusi täis, pidevalt on mure, et üks teatud kodanik satub sinna kolama.
ReplyDeleteKeegi, kes on selle juba oma lastega läbi teinud, võiks kogemust jagada.