Thursday, July 17, 2014

Sünnipäevane väljakutse - suurim saavutus ehk kuidas ma lapse sain

Eks ma ole oma elus mõnda asja saavutanud ka. Näiteks sain sõidueksami esimesel korral tehtud, kuigi mu sõiduõpetaja arvas vist, et minust ei saa kunagi autojuhti. Selline tore toetav õpetaja oli. Siis olen ma mõned korrad koole lõpetanud, kusjuures kõige suuremaks saavutuseks pean viimast korda, kuigi see on ainus, mida ma ei lõpetanud cum laude. Magistritöö oma B-ga rikkus asja ära, aga ka see oli saavutus, sest retsensent pakkus D-d. Veel on suur saavutus see, et ma elasin üle oma esimese tööaasta, kuigi see oli tõesti kohutavalt raske - esimest korda sellisel ametipostil, kodus 2-aastane laps ja lisaks see magistritöö. Võtsin tol aastal nii palju alla, et KMI oli 17. Pärast hakkasin saiakesi sööma, nii et kaal tõusis kenasti.

Aga mis seal salata, suurim saavutus on ikkagi lapse sünd (sünnitus). Esiteks on see mind kõige rohkem muutnud. Ma usun, et kõik sünnitanud naised võivad kinnitada, et emaks saamine muudab tütarlapse naiseks, enesekindlamaks, eneseteadlikumaks, ja annab elule eesmärgi ja tähenduse.

Sünnitus ise oli tore, niivõrd kui sellist kogemust toredaks saab pidada. Ma ei saa öelda, et ma oleks sünnitust kartnud, pigem ootasin, sest ma olen see naisetüüp, kellele ei meeldi olla rase. Kuigi ma ei võtnud eriti palju juurde, mu näonahk ei muutunud jõledaks, ma ei kaotanud oma liikumisvabadust (läksin sünnitama kõhuümbermõõduga 92, nii et kõht tõesti ei takistanud väga palju mu elu), aga ikkagi ei tundnud ma ennast imeilusa õnnistatud olekus ingelnaisena. Nii et sünnitus oli pääsemine :D

Protsess ise võttis aega umbes 5 tundi. Haiglasse läksime küll natuke varem, sest elasime esimesest arvesse tulevast haiglast piisavalt kaugel. Arvesse tuleva haigla valis välja hr H, kes kohutavalt kartis sünnitust. Mina oleksin olnud valmis ka kodus seda tegema, aga kuna hr H minestas juba paljalt sellest mõttest, läksime ikka haiglasse.

Esimene läbivaatus tuvastas avatuseks 2 sentimeetrit, naised teavad, et seda pole palju. Lisaks olin sellise avatusega ringi käinud juba vähemalt nädala ja olin üldse liiga lõbusa näoga, nii et arst ei tahtnud mind alguses üldse jutulegi võtta. Aga kuna ta ei saanud KTG masinat hästi tööle, siis lubas armulikult meil paar tundi palatis oodata, et uut läbivaatust teha. Sellini me ei jõudnud, sest tunni pärast istusin juba põrandal ja närisin radiaatorit. Ämmakas vaatas selle peale küll natuke haletseva näoga - vaene tütarlaps, kui ta juba praegu niiviisi väänleb, mis ta siis tegema hakkab, kui päriselt sünnitamiseks läheb. Soovitas duši alla minna. Nüüd tuleb minu poolt selline ülestunnistus, mida tänapäeval üldiselt keegi kõva häälega välja ei ütle. Nimelt saatsin hr H minema. Mitte sellepärast, et ma oleks kuidagi häbenenud, aga ta käis juba mööda seinaääri ja tudises, nii et temast oli rohke tüli kui kasu.

Nii et läksin üksi duši alla ja olin seal teadmata kaua. Valud olid sellised, et mõistus hakkas ära libisema ja selgematel hetkedel mõtlesin isegi hirmuga, kuidas ma lõpuni vastu pean. Olin ju esmasünnitajana valmistunud vähemalt 12 tundi tegutsema.

Pärast määramatut aega duši all koperdasin palatisse ja ütlesin, et tahaks mingit leevendust. Ma ei olnud võtnud endale eesmärgiks "puhast sünnitust", olin vaimselt valmistunud ka erakorraliseks keisriks, kuna nägin kõrvalt, kuidas ma väga "pean-ise-sünnitama" suhtumisega sõbratar elas üle erakorralist sekkumist. Epiduraali ma ei tahtnud, ma ei tea isegi miks, aga ämmakas pakkus välja, et teeme emakakaelasüsti. Selles oli aga vaja enne emakat vaadata ja suur oli minu pettumus, kui selgus, et ootamatult oli selle pooleteise tunniga saabunud täisavatus. Nii et ei mingit leevendust, tuli sünnitama hakata.

Sellest hetkest on mul meeles meeletu palavus, higi lahmas ämbrite kaupa, kuigi mul oli riideesemetest seljas vaid üksik sokipaar. Ja see meeletu füüsiline pingutus. Ma pole elus sellist trenni ei enne ega ka pärast teinud.

Kui lõpp oli juba päris käeulatuses, ei jaksanud enam seista, vaid istusin. Ja sellest hetkest on meeles keegi naine, kes kogu aeg julgustavalt manitses: "Pressi ainult siis, kui valu tuleb." Ja mina püüdsin talle iga kord selgeks teha, et valu ei olegi, on ainult jõhker füüsiline pingutus. Lõpuks ma leppisin sellega, et valu ei ole.

Ja nii ta siis lõpuks sündiski :D Kaalule pandi teda kaks korda, sest ämmakas ei uskunud, et nii pisikesest naisest võiks selline üle nelja kilo kaaluv jõmakas sündida. Sain kinnitust oma varasemale arvamusele, et lapse kaalust ei olene, kui raske või kerge sünnitus on, laps on igatahes ebaloomulikult suur nende käikude jaoks. Igatahes olid minu esimesed sõnad oma lapsele: "Issand, kui suur sa oled."

Siis tuli hr H oma värisevate jalgadega tagasi, jätkuvalt täiesti endast ära, samal ajal kui mina olin nälga suremas ja tahtsin duši alla minna. See oli küll tõsi, et valu ja vaev lõppes hetkega. Aga samal ööl magavat jõmmi vaadates mõtlesin ikkagi - ta on niii armas ja kui kohutavalt kahju on sellest, et ta ei saa mitte kunagi endale õde ega venda, sest ma pole nõus seda uuesti läbi tegema.

Eneselegi ootamatult tabasin end paari nädala pärast uut sünnitust planeerimas. Et mida ikkagi veel paremini teha. Uus sünnitus on jäänud esiteks selle taha, et ma pole olnud valmis uuesti rase olema. Ja teiseks selle taha, et noorhärraga on alates tema neljandast eluaastast täpselt nii palju probleeme olnud, et ma tunnen, et ma olen juba vähemalt kahe lapse jagu kasvatustööd teinud.

Aga uhke on küll, kui on selline suur ja tore laps. Ja seda armastust, mis on mul tema vastu, ei anna mitte millegi muuga võrrelda :)

5 comments:

  1. "Ma usun, et kõik sünnitanud naised võivad kinnitada, et emaks saamine muudab tütarlapse naiseks, enesekindlamaks, eneseteadlikumaks, ja annab elule eesmärgi ja tähenduse."
    Mina ei või, ja ma olen suisa kaks korda sünnitanud. Ma ei saa aru, kas mul on mingi aastaid kestev sünnitusjärgne deprekas, olen lihtsalt loomult säärane vms aga ma ei suuda ikka aru saada, kuidas ma selle supi sisse sattusin.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Äkki olid sa juba enne naine, nii et lapsed ei andnud enam midagi juurde?

      Delete
    2. Ei usu, pigem jään ma eluks ajaks vastutusvõimetuks pubekaks, vähemalt inimsuhete osas.

      Delete
    3. Siis jääd sa erandlikuks nähtuseks :) Kui just nüüd hordide kaupa naisi ei tule mulle ütlema, et tegelikult need asjad nii ikka ei käi.

      Delete
  2. Kolmas on muide samuti Ruudi. Ja kui neljas oleks olnud esimene, siis usutavasti ainsaks oleks ta jäänudki. Kolm nahka ja ämbritäied kannatlikkust.

    ReplyDelete