Wednesday, February 5, 2014

Viiruslik depressioon

Kõik sai alguse sellest, kui ma ärkasin esmaspäeva hommikul üles ja mu pea käis ringi. Seda on mõned üksikud korrad varem ka juhtunud - füüsiliselt rasketel aegadel. Nii ma mõtlesingi, et ju sai vähe magatud ja läheb üle. Kummalisel kombel ei läinud - ei aidanud puder, kohv, värske õhk, trenn. Kõike proovisin päeva jooksul. Lõpuks läksin varakult magama, mõeldes, et uni ikka aitab.

Teisipäeva hommikul ärkasin ikka pearinglusega. Sellise vastikult tugeva ringlusega, mis ajas südame pahaks. Pool päeva lõõpisime raamatukogu juhatajaga, et olen rase. Tema lootusrikkalt, mina järjest süveneva hirmuga.

Kolmapäeva hommikul voodis lamades ei julgenud ma ei silmi avada ega pead pöörata, sest kartsin, et äkki pole ikka üle läinud. Ja saate aru, ei olnudki :meeleheide: Olin kaks esimest tundi tööl ära, aga kui ma sain aru, et ei suuda enam inimese kombel pinkide vahelt läbi kõndida, andsin alla ja läksin arsti juurde. Vererõhku mõõtma ja hemoglobiinitaset kontrollima.

Arsti polnud. Kui järele mõelda, siis ma polegi oma arsti näinud, sest lähen alati kohale suvalisel ajal ja satun ikka õe peale. Sellest polnudki lugu, sest vererõhk sai mõõdetud (oli korras) ja veri võetud (oli ka korras).

Ja kuna ma ilmselgelt olin täiesti terve, hakkas vaikselt vestlusesse imbuma sõna depressioon. Et tegemist on paanikahäirega. Sain kätte ka depressioonitesti, mis oli täis kummalisi küsimusi, mida ma ei suutnud päris tõsiselt võtta, sest sama hästi oleks võinud keegi minu käest otse küsida: "Kullake, mis sa arvad, kas sul on depressioon?"

Lõpuks jõudis meie vestlus umbes selliste dialoogideni: "Kuidas söögiisuga on?" Mina (mõeldes viimasele kolmele päevale, mil mul süda on paha olnud): "Noh, söön, aga õiget rõõmu sellest pole." Ma lausa nägin, kuidas sõna DEPRESSIOON õe pea kohal vilkuma hakkas.

Igatahes on nüüd nii, et tänasest olen kodus haige ja ravin oma kolme päevaga välja kujunenud raskekujulist deprekat. Päeva nali on aga see, et mul on kolleeg, kes köhib nagu hobene ja kelle diagnoosiks on ka depressioon. Ju siis on ikka mingi viirus õhus.

Tegelikult on sellised lood palju lõbusamad siis, kui need juhtuvad kellegi teisega. Reedeks sain aja ka arsti juurde, eks siis vaatab, mis saab. Seniks lasen hr H-l ennast mudida (ma ei saa siiani aru, miks ma varem selle peale ei tulnud) ja joon limpsi. Õde ütles, et jooma peab, kas või limonaadi.

8 comments:

  1. Pearinglus on selline tobe asi, et võib kaasneda millega iganes, nii raseduse kui ajukasvajaga.
    Mul käib pea vahel ringi, kui ilm hakkab muutuma, rõhkkonnad vms värgid vahetuvad. Või kui kael on kange, lihased pinges- veresooned ahenenud-jälle pearinglus. Ja tsükliga on see seotud, mõnedel päevadel kuus käin ringi nagu kuutõbine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ajukasvaja osa pani mu fantaasia muidugi kohe tööle :D

      Delete
    2. Tere tulemast hüpohondrikute seltskonda :D Siis sa peaksid ka imelikke lõhnu tundma seal, kus neid pole nt kõrbelõhna vms.

      Delete
    3. See tore valik "nii raseduse kui ajukasvajaga" peletab küll viimasedki riismed depressioonist :)

      Delete
  2. pane silmad kinni Käed ett laiali Nüüd puuduta kordamööda erinevate käte näpuotsga nina. Kui pihta saad, siis sul pole ajukasvajat.
    Mu õel on lapsepõlvest saati olnud sellised mitmepäevased pearinglused samuti pingelisematel perioodidel vahel on koguni nii hull, et läheb emosse ja siis nad tilgutavad talle midagi Sel häirel pidavat olema lausa oma nimi, aga ma tõesti ei mäleta, kuidas see kõlas.
    Pole sul miskit koledust küljes. Ära karda.

    ReplyDelete
  3. Ehee, seda silmad kinni ja sõrm ninale asja tegin arsti juures. Alustuseks kukkusin muidugi pikali, nii et nääpsuke arst pidi mind kinni püüdma :D Aga muidu tõesti läbisin selle.
    Üldiselt olen ma nüüdseks lahendanu ära ühe oma suure probleemi. Nimelt olen ikka mõelnud, et kui ma ükskord väga rikkaks saan, siis millise fondi ma asutan, abivajajaid on ju nii palju. Aga nüüd ma tean, sellest tuleb Seletamatute Pearingluste All Kannatavate Inimeste fond. Sest tõesti - tõsine kopp on ees :S

    ReplyDelete
  4. Kolme päevane häda ei kvalifitseeru veel kuidagi depressiooni alla. Selleks peab ikka vähemalt 2 nädalat jutti tuhm, tuim ja kurb olema.

    Üks põnev harjutus on see, et silmad kinni ajada sõrmeotsad omavahel kokku. Arvatavasti ei näita see midagi, ainult nalja saab. Mu isa armastas niiviisi ennustada - küsis midagi (kas ettevõtmine on edukas vms) ja sirutas käed ette laiali, pigistas silmad kinni ja - kui sõrmed said otse kokku, oli vastus selge "jah!", kui sõrmed riivasid üksteist, oli "jah, aga mitte ideaalselt" ja kui ikka päris mööda pani, oli muidugi "ei".

    Pane nüüd silmad kinni, küsi, kas Sul on depressioon ja aja sõrmeotsad kokku... Kuidas tundub?

    ReplyDelete
  5. Olen nakatunud - ajukasvajat pole ja rase vist ka mitte.

    ReplyDelete