Koolitades maailma

Veebruarikuu filmiõhtu oli "Koolitades maailma".

Ma ei saa öelda, et see film oleks mulle filmina muljet avaldanud. Ma ei suuda ülemäära tõsiselt võtta teoseid, kus pannakse vaataja silme ette jooksma tugeva emotsionaalse laenguga pildiseeria, taustaks dramaatiline muusika. Lisaks olid subtiitrid kohati lausa solvavad eesti keelele.

Aga sisulise poole pealt väga kosutav vaatamine. Küsimus, mis tõstatati, oli see, kellele on kasulik meie koolisüsteem. Rõhk oli küll pigem traditsionaalsetel kultuuridel ja sellel, mis saab neist, kui võtta nende lastelt ära nende normaalne "koolitus" ja asendada see lääneliku süsteemi ja sellega kaasas käiva western dream-iga. Samas pani mõtlema ka sellele, kas meie siin Euroopas tajume, kelle või mille heaks me õpime ja töötame.

Jätkuvalt on need õhtud minu meelest toredad, ega ma muidu poleks ennast siiski kohale vedanud, kuigi pea oli eile õhtuks jälle nõrk mis nõrk. Seekordne vestlusjuht Erki Kaikkonen oli muidugi puhas kuld, kas või juba sellepärast, et teda oli ilus vaadata.