Thursday, February 13, 2014

Kes on need jobud, kes pargivad invakohtadele?

Vastus: minusugused tropid, kellel läheb meelest ära, et NEED märgid tähendavad SEDA.

Ilmselgelt rõõmustasin eile ennatlikult, vanarahvas ikka tundis elu. Ära hõiska enne õhtut. Kui eile tundsin küll kerget pööritust, aga olemine oli OK ja tööhimu oli olemas, siis täna istusin jälle põrandal maas ja nutsin. Püsti ei saanud üldse olla, sest esiteks kõikus kõik väga intensiivselt ja teiseks värisesid jalad täiesti seismist-kõndimist välistavalt. Hirm oli, et nüüd jääbki nii ja ma pean ennast ära tapma.

Arsti juures käik andis retsepti tabladele, mis peaksid ohjama pearinglust. Või vähemalt üldjuhul on ta seda teinud. Eelmise rohu võtmise võin lõpetada, sest pinges ma enam pole. Või vähemalt mitte nii palju. Teine pool on see, et D-vitamiini tase on naeruväärselt madala, nii et sellega peab ka tegelema.

Nüüd ma palvetan, et rohi mõjuks. Ma olen valmis ka ekstreemsemaid asju tegema kui palvetamine, aga mul ei tule rohkem midagi pähe. Sest me peas loksub f***ing meri. Õpilastel muidugi veab, sest mul pole jaksu neid kiusata. Vaatab, mis järgmisest nädalast saab, siis peaks korralikult tööle ka hakkama.

Naerab kurjalt.

No comments:

Post a Comment