Monday, February 17, 2014

Kas ma olen avalik?

Vahel ma ikka mõtlen, kuidas inimesed viitsivad endale probleeme välja mõelda. Nagu praegu see blogimaailmajama, mis mingitel segastel põhjustel tekkis sellest ... muig, ma ei oska isegi öelda, millest see tekkis. Et keegi tahtis anonüümselt blogida vist. Kuna ma draama alguse magasin maha, siis ma ei teagi ja vist ei saagi teada. 

Küll aga pani see mind mõtlema sellele, kas ma olen avalik blogija või mitte. Otseselt ei ole ma ju kuskil öelnud: "Tere, mina oles see ja see, elan siin ja seal ja mu perekonnas on sellised ja sellised inimesed." Aga pole just ülemäära keeruline paika panna mu kodulinn ja no töökoht on ju ka täiesti ilmne, mis kokkuvõttes ei jäta väga palju ruumi eksimustele. Ma olen isegi lihtsalt huvi mõttes välja genereerinud mõne oma lemmikuma isiku. On ju varemgi jutuks olnud, et üks mu iidoleid on Lisbet Salander, nii et pisutki tema moodi olemiseks tuleb mul teinekord natuke taustauuringuid teha. Mitte et see info oleks mulle kunagi midagi väga andnud. Pean tunnistama, et olen sellekohase teabe oma mälust üsna kiirelt ka kustutanud, sest ma ei tundnud, et see minu jaoks midagi muutnud oleks. 

Huvitav, kas mul oleks kuidagi teine tunne kirjutada, kui ma teaksin, et kõik teavad, kes ma olen. Üldjoontes poleks ju vahet, ma pole ei presidendi ega Anne Veski tütar, kelle tegemistega kaasneks teatav sära. Isegi kui kõik teaksid, kes ma olen, oleksin ma edasi suhteliselt suvaline tüüp kuskilt. 

Aga kui ma teaks, et mu professionaalse eluga seotud inimesed loevad ja teavad, kes ma olen? Muudaks see midagi? Ma olen ka praegu mitte väga detailne olnud selles osas. Kuigi mahlakaid detaile oleks küll. Mu kolleegid on kohati täiesti uskumatud tüübid. Aga ikka ei tõuse käsi neist kirjutama, ka praegu, kus mind kaitseb mu näiline anonüümsus. 

Lõpetan igatahes täiesti avaliku teadaandega, et mu pea käib jätkuvalt ringi. Ma ei saa enam aru, kas see, et ma vahetevahel ennast paremini tunnen, tuleb sellest, et ongi parem, või sellest, et ma olen lihtsalt harjunud. Väsinud olen igatahes. 

8 comments:

  1. Ma kõiki pearingluse all kannatajate kommentaare äkki ei lugenud ja ei tea, kas keegi on sarnase kogemusega.
    Kuidas sul muidu merehaigusega lood on? Kas lapsepõlves ajas auto- ja bussisõit südame pahaks?
    Minul ka lõi kunagi üsna ootamatult pearinglus välja. Perearst saatis neuroloogi juurde ja seal diagnoositi labiilne tasakaalunärv vmt. Mul muidu tuleb ka väga kergesti merehaigus peale.
    Aga pearinglusest sain üsna lihtsasti jagu. Nimelt mu perearst teadis, et on üks rohi, mis sellel puhul aitab, kuigi selle tegelik otstarve on natuke teine. Nimi on tal Betaserc ja toimeaine beetahistiin. Ma ei mäleta täpselt, kui kaua esimene ravikuur kestis, aga sain suht ruttu pearinglusest lahti. Hiljem on ka korduvalt sama jama olnud - enamasti kutsub selle esile mingi viiruse põdemine. Nüüd on mul ravimikapis varuks pakk betaserci ja kui jälle pea ringi käima hakkab, siis võtan tableti sisse paaril päeval ja läheb jälle mööda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Autosõit ajab mul veel täiskasvanunagi südame pahaks :D Mitte küll nii hullusti kui ühel mu õel, kel hakkab mõnikord rooliski olles halb. Nii et võiks olla hullem.

      Aga rohi on mul sama. Tundub, et vist ikka aitab, vähem iiveldavam on olukord küll. Lisaks käin füsios harjutusi tegemas oma labiilse (minu meelest küll kohati stiihilise) tasakaaluelundi korrale kutsumiseks.

      Delete
  2. Mul käib pea ringi, kui süstemaatiliselt liiga vähe magan.

    Noored inimesed mõtlevadki endale probleeme välja. Me ise mõtlesime ka. See praegune "skandaal" on tavaline maailma avastamisega kaasnev ehmatus. Ja kandev jõud nooruslik oskamatus keel hammaste taga hoida. Kui ma kõik netti kirjutaks, mis sülg suhu toob, oleks mul jama taevani ja ilmselt igaühel oleks. Meid on elukogemus juba õpetanud, noori veel ei ole, aga protsess käib, nagu näha :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlen õudusega sellele, mida ma oma eluga oleks teinud, kui mu lapsepõlves oleks internet nii levinud olnud. Arvatavasti võitleksin elu lõpuni igasuguste jamadega :D

      Delete
  3. Jah, oled küll. Sinu õde on mu õe paralleelklassist, Ja mu malevakaaslased olid Su isa suured fännid.
    Nii on. Ja selle infoga pole rohkem midagi peale hakata. Ma fännan Su blogi, sõltumata kas tunnen või ei tunne Sind. Sest Sa kirjutad mõnusalt ja oled elad mu kunagises kodulinnas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Päris põnev. Midagi muidugi otsi kokku ei vii.

      Delete
  4. Pearinglusest. Kuulsin eile oma healt sõbralt, et tema vabanes oma kordumakippuvatest pearinglushoogudest pärast silmalõikust.

    ReplyDelete
  5. Mul on tuttav, kellele silmalõikus TÕI meeletud "pearinglused".

    ReplyDelete