Vahelduseks raamatutest

Vahetevahel loen ma ikka raamatuid ka, kuigi viimased kaks nädalat olen ma enda jaoks avastanud televiisori, sest nii uskumatu kui see ka poleks, lugemine on olnud üsna kurnav tegevus. Hakka või vanas eas õpilasi mõistma :D Aga vaikselt lasen silmadel ikka käia ja mõnest raamatust võiks isegi paar rida kirja panna.

Esiteks Maniakkide Tänav ja "Mehitamata inimesed". See oli jõhker raamat. Päris kindlasti ei olnud ma teose sihtrühm, sest pole sedasorti raamatud mulle varem kätte väga puutunud ja tulevikus ka ei hakka puutuma. Võtsin ta lugemiseks, et viia end rohkem kurssi ka tänapäevase moodsa kirjandusega. Täitsa moodne oli :D Lugu siis tulevikust, kus Eesti piir jookseb kõrvu Hiinaga ning Tallinnast ja Helsingist on saanud Talsing. Ja Ida-Virumaa on nii reostatud, et see on kõigest muust eraldatud Tsoon, kus elavad mingid mutandid. Päris lugu keerleb selle ümber, kuidas on võimalik inimesi digitaliseerida, kui nad ära surevad, et siis hiljem nad uues kehas elavaks muuta. Katsetamise mõttes saab ka loomi inimdigitaliseeritusega elustada.

Ma ei tea, mis oli selle raamatu mõte. Mitte et see oleks kuidagi halvasi kirjutatud olnud, aga midagi muud peale selle "kuidas inimesed tulevikus elavad" ma enda jaoks sellest ei leidnud. OK, see koht, kus peategelane endale lisapaari jalgu varastas, tegi mulle nalja.

Vaieldamatult uudne lugemine, aga ostma ei kipu ja soovitada ei söanda.

Pikem ja mõnusam mõtisklus "Mehitamata inimeste" kohta

Teine raamat on kuulus "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Pean kurbusega tunnistama, et see raamat valmistas mulle natuke pettumust. Palju on kuulda olnud, kuidas inimesed loevad seda ja naeravad pisarateni. Mina ei naernud. Vähemalt mitte nii, nagu ma naersin raamatut "Kuidas meil asjad käivad" lugedes, kus ma täiesti tõsiselt kohati maas jalgu siputasin. See saja-aastase raamat oli KA tore, seda ma üldse ei eita. Ja kohati oli tõesti naljakas (nt see, kui kaks inimest tapnud illegaalse rahakohvriga seltskond prokuröri meeleheitele ajab oma selgitustega, mis vahepeal juhtus. Ja praakpiibli nali oli muidugi klass omaette), aga see raamat on kirjutatud minu jaoks jällegi nõnda, et mul ei tekkinud temaga isiklikku suhet. Samasugune probleem oli mul ka nt raamatuga "Vesi elevantidele". Ja ju ta seepärast mulle ka nalja ei teinud nii palju. Muidugi meenutuseks 20. sajandi suursündmuste ja -meeste kohta ka päris hea formaat. Kuigi ma ütleksin, et "Ivan Orava mälestustes" on asi veel kraadi võrra absurdsem ja mulle meelepärasem. Luulelembene Stalin ei ole minu jaoks päris sama tore kujutluspilt kui Tõnisson, kes oli nii tark, et oskas liblikate keelt.

Aga kokkuvõttes muhe lugemine.
Hulk teisi arvamusi

Kolmandaks aga raamat, mida ma lugesin juba eelmisel aastal, aga seoses viimase dokfilmiga uuesti meelde tuli. Selleks on Elo-Maria Rootsi "Vaimude jaam". Omapärane kooliromaan, mis saab alguse sellest, et eliitkoolis käiv presidendi tütar läheb incognito suvalisse maagümnaasiumisse, et mõista, kas ta saaks ka seal hakkama. See, mida ta seal kogeb, paneb teda mõtlema mehhanismide peale, mis meie haridussüsteemi juhivad. Ja millist rolli täidavad selles õpilased.

Mulle meeldis see raamat, kuigi minu meelest oleks võinud seda rahumeeli tihendada, praegune variant on erakordselt mahukas ja tegelikult ka sisuliselt kohati ennast kordav ja veniv. Aga mõte sellest, et õpilased peaksid rohkem mõtlema selle peale, miks nad midagi teevad, ja ka õpetajatelt seda küsima, on väga hea. Tegelikult on meil väga palju pinkfloydilikku telliskiviks olemist, sest nii on lihtsalt kõige mugavam.

Kel on aega, soovitan lugeda küll.

SIIN lugemiseks ka üks mõtisklus, mis päris hästi näitab probleemi olemust.