Minu (ja mu ema) jõulumälestused ja -traditsioonid

Täna on täitsa paslik ilma igasuguse väljakutseta jõule meenutada. Nagu nii mõnigi teine on teinud.

Ma olen selle teema peale päris tükk aega mõelnud. Eriti pärast VVN-i kommentaari Ritsiku juures, kus ta loetles erinevaid kingitusi, mis ta lapsena saanud oli. Ma nimelt ei mäleta peaaegu mitte ühtegi.

Ükskord sain vanaemalt "Nils Holgerssoni" raamatu. Sellest, et kingitus vanaemalt oli, sain ma muidugi hiljem aru, raamatusse oli sisse kirjutatud "Jõuluvanalt". Aga vanaema käekirjaga. Ma kahtlustan, et see kingitus pidi olema sel aastal, kui ma esimeses klassis käisin. Võibolla selle pärast on mul "Nils Holgerssonist" suhteliselt õõvastavad mälestused. Kõige eredamalt on mul meeles too kuninga ausammas, kes ellu ärkas. Gustav II Adolf?

Üks kingiks saadud raamat on veel eredalt meeles. Isa kingitud armastuluuletuste kogumik, selline paks ja valgete kaantega. Selle kaudu tutvusin Doris Kareva ja Juhan Viidinguga, kes on siiani väga armsad mulle.

Lapsepõlvest mäletan veel üht kingitust - see oli algklassides ehk 90ndate esimesel poolel. Ja siis oli mingi rootslaste pere, kes saatis mulle ühe barbie-laadse nuku koos riietega. See oli täiega fantastiline kingitus, sest esiteks oli nukk blondide lokkidega, mida kellelgi teisel ei olnud. Ja kleidid olid lihtsalt enneolematud.

Jõuluõhtutest on mul oluliselt rohkem mälestusi. Eriti hästi meenub üks kord, kui olime maal mu vanaema juures ja tädil "läks kõht hullult lahti just siis, kui jõuluvana tuli". Ükskord vedasid isa ja teised mehed jõululaupäeval saepuru (??? need võisid ka lauad olla, kui ma järele mõtlen) meie pööningule. Mäletan seda, et oli juttu, et niiviisi ei tehta, ikkagi püha päev ja puha, et halb enne. Ja mäletan seda arvatavasti sellepärast, et järgmise aasta 1. juunil suri mu tädi.

Täna emaga viimasteks jõululauaostudeks valmistudes uurisin temalt, kuidas neil jõulude ja nääridega oli. Ema sõnul neil jõule ei peetud, mu vanaema ja vanaisa olid võimude poolt liiga ära hirmutatud. Samas ema vanaema Nänn olevat jõuluõhtul alati kirikus käinud. Ka muude pühade puhul. Ja sellest ei tulnud mingit pahandust. Ema rääkis, et ka koolilapsed käisid, aga pärast pidi minema direktorile aru andma. Ema, kes ei olnud kommunistlik noor, ei pidanud minema. Hiljem lahendati olukord lihtsalt ja efektiivselt - jõuluõhtul oli noortel kohustus minna surnuaeda eesti kultuuri suurkuju hauale laulma.

Küll mäletas ema juba varasest lapsepõlvest nääripidusid, mida peeti koolimajas. Just seal saadi kingitusi, kodus neid enam ei jagatud. Kõige ägedam olevat olnud enne tantsu tühjas saalis mööda värskelt vahatatud põrandat joosta.

Praegu on meil jõulukombestik üsna hästi paigas. Ühel aastal oleme jõululaupäeval minu vanemate juures, järgmisel siis hr H vanavanemate juures. Ja kui oleme jõululaupäeval hr H sugulastega, toimub minu suguvõsa jõuluõhtu koos kõigi mu õdede ja nende peredega 25. detsembril. Viimased 23 aastat on meil käinud jõuluvana, kes ei ole keegi meie sugulane. Ka sel aastal on ta tulemas :D Kingitusi on alati kohutavalt palju, sest vaatamata mu ema paarile hädisele katsele võtta jutuks loosipakid pole see siiani käiku läinud. Loodan, et niipea ei lähe ka.

Jõuluõhtul on alati väga palju süüa, soe toit ja lisaks alati kartulisalat ja täidetud munad. Magustoit ka. Kõige olulisem on, et järgmisel päeval oleks võimalik jääke süüa. Enne seda, kui jõuluvana tuleb, sööme ja siis on "milline oli sinu aasta" ring, kus kõik inimesed räägivad, milline aasta oli.

Meie oma pere jõulutraditsioonideks on hästi palju karda, sest Ruudi jumaldab karda. Kusjuures see on vist ainus sõna, mille käänamisega tal tõsiselt palju pusimist on olnud :D Lisaks loomulikult "piparkookide" küpsetamine ja kaunistamine. Jutumärkides sellepärast, et Ruudi ei kannata piparkoogitaigna lõhna ja mina lihtsalt ei armasta piparkooke. Hr H ... sööb üldse ainult liha :D Nii et me küpsetame küpsiseid ja kaunistame neid. Täna just valmis meil lõpuks vaagnatäis päkapikke, südameid, lumehelbekesi ja ringe.

Kuusk on meil ka alati olnud, hr H metsast toob. Sel aastal ei kannatanud me Ruudiga teda ära oodata ja panime ise püsti, mis oli väga naljakas, sest see kuusk oli ... ütleme siis erakordselt äbarik. Kui me ehetega lõpetasime, siis kuusk enam välja ei paistnud. Sest teda oli lihtsalt nii vähe :D

Lõhnaküünlaid on meil sel aastal päris palju. Ruudi näiteks ostis oma jõululaadale kaasa saadud raha eest ühe kukekommi ja karbi mandariinilõhnalisi küünlaid.

Minu isiklikuks traditsiooniks on jõulude ajal "Bridget Jonesi päeviku" lugemine. Peangi välja otsima. Saunas on käidud, mandariinid on ootamas -  pühad on käes :)