Selle teemaga ei ole pikka pidu, vaen, mis ma vaen, kõige rohkem läks hinge ikkagi lugu sellest väikesest poisist, keda ükski kool ka enam ei tahtnud. See on üks kurvemaid lugusid üldse, mida ma kuulnud olen.
Kui mulle üldse midagi veel meenub, siis on see üks kummastav olukord tööl. Istusin puhkeruumis ja hindasin töid, kui kuulsin kõrvalt pealt kahe kolleegi vestlust. Kolleeg nr üks andis teisele teada, et kolleeg nr 2 klassis on õpilane, kes tahab kolleeg nr 2 lahti saada. See oli õudselt kurb jutt. Okei, kolleeg nr kaks ei ole ka minu jaoks kõige sümpaatsem inimene, aga see pole hetkel asja juures üldse oluline. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et sa lähed kolleegi juurde ja räägid talle edasi sellist külajuttu, mis sõna otseses mõttes on sinu juurde külas jõudnud. Kuidagi hästi nukker oli. Lisaks tundsin end kohutavalt ebamugavalt, sest rääkivad kolleegid ju teadsid, et ma kuulsin, mida nad rääkisid.
Lisaks ON (mitte ei läinud) mu hinges üks väike beebi, kelle saabumist ühte armsasse perre ma väga ootan. Ja igaks juhuks, et vältida vääriti mõistmist - meie ei ole väga armas pere :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment