Sünnipäev, mis jääb meelde

Nädalavahetusel oli Auväärt Proua Emal sünnipäev, mida ta otsustas pidada aktiivses võtmes. Nii oligi esimeseks atraktsiooniks uisuväljak ja teiseks saunakülastus.

Uisutamine oli väga tore, ma pole mitu aastat uiske alla saanud, Ruudi pole päris jääle saanudki, oleme ainult Võhmas küünlavaha peal harjutamas käinud. Õnneks on uisutamine nagu rattasõit - kui oled selgeks saanud, siis keha mäletab. kuidas see käib. Nii et liuglesin muusika saatel päris mõnusasti üle väljaku. Ruudi harjutas raamiga sõitu ja lõpuks sai asjale juba pihta ka. Ja oskas ühe koha peal paigal seista ilma et kohe ümber läheks.

Olime vägagi omadega ametis, kui märkasin äkki, et suurem osa meie suguvõsast on kadunud ja prl Vaprake viipab meid enda juurde. Liuglesin kohale ja mida ma kuulsin. Auväärt proua Ema oli otsustanud veel viimase tiiru ümber väljaku teha, et siis hakata saunade poole liikuma. Ja siis tasakaalu kaotanud, pikali kukkunud ja nüüd teel traumapunkti, sest tekkis tugev kahtlus, et ta on oma õlaluu ära murdnud.

Ja nii oligi.

Et siis oma 63. sünnipäeva lauas istus A. Pr. Ema käsi kaelas ja valuvaigistid sees. Aga nagu tema kirurg ütles: "Vähemalt ei ole te nagu mingi vanainimene, kes tänaval libedaga kukkus, vaid siiski uisutades."

Selline tore lisaatraktsioon siis uisutamise ja erinevate saunade juurde :)