Uus teatriaasta sai alguse Linnateatri lavastusega "Maailmale nähtamatud pisarad". See on Tšehhovi novellidest ja lühinäidenditest kokku pandud tükk, kus erinevad lood otseselt omavahel ei haakugi. Rohkem nagu "pildikesi inimeste elust". Ühendavaks jooneks muidugi tšehhovlik naer väikese inimese ja tema väikeste probleemide üle.
Näiteljad on Linnateatris vägevad. Ses mõttes, et lugu (lood) ise olid paras jant :D Ma ise armastan Tšehhovi juures eelkõige näidendeid, hääbuva aristokraatia eneseotsimisi. Novellid meeldivad ka, aga eelkõige sellesama nukruse, mitte huumori pärast. Mõningad erandid välja arvatud.
Lavastus rõhus küll rohkem huumorile, kohati isegi natuke liiga otse, aga nagu öeldud, näitlejad on vägevad ja kõik mõjus vahvalt.
Ainult sellest ei saa ma aru, miks on Linnateatri etendused nii pikad. Kas tõesti selle mõttega, et kui oled kord see õnnelik, kes on pileti saanud ja maksnud selle eest üsna tubli summa, siis saad kogu oma vaeva eest täislaksu? See konkreetne lavastus oleks võinud vabalt olla pool tundi lühem ja mõte oleks ikka kohale jõudnud.
Muid etteheiteid pole :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment