Hirm sööb hinge seest

Reedesest teatriõhtust põgusalt.

Üks armastuslugu. Natuke väljaspool piire armastuslugu, kus paari heidavad Euroopa naine ja Maroko mees. Kusjuures naine on mehest üle kolmekümne aasta vanem.

Teema imponeeris mulle väga. Küsimus sallivusest ja piiride lõhkumisest on minu meelest väga huvitav. Mis siis ikkagi juhtub, kui kas sellist inimest otsustavad abielluda, milliseid probleeme neil tekib.

Lugu on üldjoontes hästi lihtne - kui valge naine abiellub musta mehega, siis hakatakse teda põlgama. Ongi kõik. Naise pere, töökaaslased, majanaabrid - kõik keelduvad temaga suhtlemast seni, kuni ta on seotud sellise räpase nähtusega nagu võõramaalane, kes ei räägi riigikeelt puhtalt. Loo sirgjoonelisus oligi see, mis mind isiklikult häiris. Eriti esimeses vaatuses käitusid inimesed erakordselt stereotüüpselt. Aga teises vaatuses hakkas see kuidagi mõjuma. Lihtsus siis. Mingis kummalises mõttes on see näidend nagu "Puhastus" - seal ka üldises plaanis ju aru saada, kes on hea ja kes on paha. Ainult et tegelikult on kõik ikkagi natuke keerulisem. "Puhastuses" natuke rohkem keeruline kui "Hirmus", aga ikkagi.

Ma ausalt öeldes ei suuda ette kujutada, et inimesed võiksid käituda nii nõmedalt, nagu selles lavastuses. Ma mõtlen, et meil siin Eestis ongi olukord praegu natuke teine. Et see lugu on teisest ajast ja teisest kultuurist ja kerge vindi ülekeeramisega. Aga kokkuvõttes (kui liialdus ära võtta) tõstatab väga olulise teema. Ja seepärast on tore, et Ugala seda mängib.

Tanel Ingi meeldis mulle ka väga.