Mida teha Brüsselis - vastused :)

Õnnelikult kodumaa pinnal tagasi. Või noh, kui me öösel lennukiaknast lund nägime, siis me nii õnnelikud polnud. Brüsselis sai päeval ikka jakiga ringi kõndida.

Muljed on üldjoontes positiivsed, kuigi Brüssel linnana väga suurt muljet ei avaldanud. Eelkõige vanalinna osa. Arhitektuuriliselt küll huvitav vaadata, sest stiilide segunemine oli muljetavaldava. Samas üldpilt oli mõnevõrra räpakas ja mõnusat kodust tunnet ei tekitanud. Kummaline oli see, et prügikaste oli tõesti palju, kuid prahti maas ka sama palju. Kultuurilised eripärad?

Kui nüüd ekskursiooninõu jagada, siis hakkan mõistma, miks ma netist eelnevalt väga palju must-do asja ei leidnud - ma ise ei oska ka midagi niiii väga välja tuua, aga mõned asjad siiski:

- pissivad kujud. Esiteks tasub üle vaadata pissiv poiss, sest see on nii naljakalt väike :) Suhteliselt arusaamatu vaatamisväärsus. Natuke rohkem mõtisklemist pakub pissiv tüdruk, mis on peidetud Deliiriumi-nimelise baari juurde trellide taha. Pissivad tüdrukud on oma olemuselt oluliselt veidramad vaatepildid, arvatavasti ei näe me sellist pilti kuigi tihti ja sellest ka hämming. Kolmandaks on Brüsselis ka pissiva koera kuju, mille asukohta ma kirjeldada ei oska. Aga lihtsalt selleks, et komplekt oleks koos, tasub mõne kohalikuga ära käia.

- vahvlid. Neid küpsetatakse terves vanalinnas igal pool. Kuigi soovitused olid, et tasub võtta kõige tavalisem, sest vahvel on nagunii tõsiselt magus, sõin mina näiteks maasikate ja vahukoorega varianti, mis maitses ülihea. Tõsi, kohv selle kõrval kulus marjaks ära.

- baarid. Neid on erakordselt palju ja need on pidevalt täis. Meie käisime näiteks Mart Laari lemmikbaaris ühes kangialuses. Ja mõnes veel, ühes istusime maha ja saime tasuta õlled. Muidu tasub juua kirsiõlut (Kriek), nagu kristallkuul soovitas. Mulle hullupööra maitses, nii et suured tänud soovituse eest.

- kesklinnast eemaldumine. See osa Brüsselist, mis jääb kesklinnast eemale, meeldis mulle oluliselt rohkem. Eks see oleneb muidugi, kuhu täpsemalt satud, aga need, kus meie käisime, andsid linnast hoopis teise pildi. Positiivsema. Parkide ja rahulolevate nägudega inimestega.

- šokolaadipoed. Need on lihtsalt nii armsad. Ja seal pakutakse kogu aeg maitsta seda ülihead šokolaadi.

- eurokant. Oleks muidugi kena, kui keegi kutsuks parlamendimajja sisse ja räägiks, kuidas asjad Euroopas päriselt käivad. Muidu vist pole asjal väga mõtet. Meid kutsuti ja see oli omamoodi lõbus, sest euroametnikud olid klassikaliste hipsterite nägu ja juba see tegi mulle nalja. Me käisime reedel, mis on vaba riietuse päev, muidu nad vist ikka ülikonnastuvad. Aga see hierarhia oli hämmastav - noor praktikant, kes meenutas "Õnne 13" noort Taavi Teplenkovi (hästi püüdlik ja teadlik kõikidest piirangutest, naiivselt maailma muutev), juba ametlikult tööle saanu (ka reedel viisakalt ülikonna ja lipsuga, ülesandeks tuua vett) ja siis vana boss (vana hipster). Ja viimase all ei pea ma silmas Marju Lauristini, kes oli ootamatult Viini sõitnud.

Muuseumidest ei hakka ma väga rääkima, neis tuleb ise käia. Küll aga sattusime Sõjamuuseumis Andrus Ansipi peale. Mina nägin teda eemalt ekspositsiooni vaatama minemas ja noogutasin sõbralikult tuttavale inimesele. Paar minutit hiljem nägi mu kolleeg teda juba majast väljumas ja astus mõned kiiremad sammud, et endist peaministrit tervitada. Selle peale manas Ansip tühjusest välja inimmassi, millest mu kolleeg end kiirelt läbi pressis. Aga Ansip oli juba kadunud. Kusjuures muuseumi ees on ilgel lahmakas plats, mis oli inimtühi. Pärast pahandasime kolleegiga, et ta pilku üles ei viinud, ilmselgelt oli Ansip lahkunud lendava taldrikuga, sest muudmoodi ta nii kiiresti kaduda ei oleks saanud.

Brüsselise hinnaklassi osas ei oska ma väga midagi rääkida, sest meie enda kulud oli suhteliselt minimaalsed. Õhtusöögid tehti meile välja, kuidagi läks nii, et ka öised baarikülastused tehti välja. Kohv kesklinnas maksis 2 eurot sentidega, nii et ei midagi hingematvat. Ja odava söögi saab kesklinnas "kebabitänavalt", kus saab valida erinevate rahvusköökide vahel. Mina sõin kreeka oma, 5 euroga sai pita gyrose, mis täitis kõhtu piisavalt terveks päevaks. Enne seda olin muidugi hotelli hommikusöögil hävitanud terve mäe munaputru ja šokolaadikreemiga croissante. Ja pärast seda nautisin restoranis eurorahade eest jänesepraadi.

Eks mõtteid kogu selle süsteemi kohta ja eelkõige selle kulukuse kohta muidugi tekkis. Loodan, et mul tekib jaks ka neist kunagi kirjutada.

Ja see asi ka - hotellis oli jõusaal, mida ma rõõmsalt kasutasin. Kahjuks polnud seal jooksulinti, nii et ma ei tea ikkagi, kas see on tapvalt igav või mitte. Aga lahe oli hotellis enne hommikusööki trenni teha :)