"Süü on tähtedel" oli sel aastal meie kooli vaieldamatult kõige populaarsem lugemisvara. Lugesin minagi ja mulle meeldis. Ma ei saa öelda, et ma oleks saanud jõhkra elamuse, aga kindlasti see puudutas. Eelkõige just mind kui ema. Sest nagu raamatuski on öeldud: sellest, et sa oled 16-aastane vähki surev tüdruk, on hullem ainult see, kui Sul on 16-aastane vähki surev tütar. See valu, mis oli emal ja isal, kui öeldi, et nende tütart ei panda elundidoonori järjekorda, sest... tal pole piisavalt elulootust... see oli rohkem kui karm. Samas oli raamatus päris palju huumorit ja lihtsalt mõnusat sooja suhtumist, nii et minu poolt soovitused.
Filmi läksin vaatama rõõmsa ootusega. Rumal mina. Ma ju teadsin, mis seal juhtuma hakkab. Seda, et ma umbes filmi kümnendast minutist kuni lõpuni pidevalt tönnin, ma ei uskunud. Aga täpselt nii see läks. Alguses poetasin ma lihtsalt viisakalt pisaraid, aga mida edasi, seda vähem viisakas see oli. Lõpuks oli mul tahtmine suure häälega tönnida, aga samal ajal tuli mul kogu aeg meelde mu kolleeg, kes kirjeldas, kuidas ta ükskord sattus teatris istuma inimese kõrvale, kes sõna otseses mõttes kõva häälega lohutatamatult nuttis, ja see ajas mingitel segastel põhjustel mind samal ajal kohutavalt naerma. Nii ma siis pillisin ja turtsusin vaheldumisi ja mõtlesin vahepeal, et ma ei taha seda filmi enam vaadata, sest liiga valus oli. Päriselt ka. Enne filmi sattusin lugema Ralfi kogemusest ja ma mõtlesin, et noh, kui raamat mõjus mulle pisut, siis selline film ei mõju kindlasti väga halvasti. Ilmselgelt ma eksisin.
Kui film lõppes ja heli maha keerati, kõlas üle kinosaali kellegi väga ahastav nuuksatus. Ja minu kõrval istuv neiu küsis väga armsasti, kas mul on vaja taskurätti. Mul polnud ju kaasas, sest ma ei kavatsenud nutma hakata.
Lahkusime kinost punaste kulmudega :D
Kas see raamat on juba koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse puksinud? Võiks ju olla, võib-olla siis noored ei kardaks seda va kohustuslikku nii väga. Nii 7. või 8. klassis näiteks paras lugeda.
ReplyDeleteTead, põhikoolis sõltub praegu hästi palju sellest, kuidas õpetaja läheneb lugemisele. On mõningad klassikalised asjad, mida ikka loetakse, üldjuhul jõuavad minu juurde inimesed, kes on lugenud "Libahunti" ja "Kõrboja peremeest", kuigi ka selles ei saa enam kindel olla. Ma olen kindel, et paljud põhikoolilapsed lugesid seda n-ö kohustusliku kirjandusena, lugesid ka gümnaasiumis neil kursustel, kus oli vabadus valida. Päris kõigile kohustuslikuks ei saa kahjuks ühtki uut raamat muuta, sest neid lihtsalt pole raamatukogudes nii palju. Ja niigi raskelt kulgevat lugemist ei saa keerulisemaks muuta sellega, et laps peab veel vaeva nägema, et raamatut kätte saada. Aga ma olen nõus, et see on raamat, mida õpetaja võiks kindlasti soovitada, kui kodulugemises on käsil välismaine uuem kirjandus :)
DeleteMa ei ole seda lugend ja ei kavatsegi, aga meie ajal oli "Love Story", mis tundub kirjelduse järgi veidi sarnane.
ReplyDeleteMiks Sa ei kavatse? Pelgad, et nutad silmad peast? :D Kusjuures minu meelest "Love story" ei ole nii kurb.
DeleteEsiteks ei saa ma seda kusagilt... kui just oma laps suureks ei kasva ja seda ei hangi kusagilt... teiseks tundub kuidagi noorte raamat olema, mitte minu jaoks mõeldud.
DeleteSamas lugesin ma just läbi kaks raamatutäit Videvikku, nii et tegelt tuleks sõnad tagasi võtta.
Nutan - vaevalt. Minus on selliste teoste jaoks sisse ehitatud mehhanism, mis ütleb, et see on ilukirjandus ja kõik on autori autori kunstlik manipulatsioon minuga ja siis ma hakkan analüüsima, et KUIDAS ta mind täpselt manipuleerib ja hakkan sellele vastu töötama.
DeleteSeepärast ei saa ma üldse aru inimestest, kes ilukirjandust (või filme või seriaale) tõsiselt võtavad ja siiralt arutavad, et mida tegelane X mõtles, tegi või oli. Saage ometi aru! pole olemas tegelast X! on kirjanik N! Kes teie tunnete ja mõtlemisega mängib ja teile parajasti kotti pähe tõmbab! Auuuuu!! Äratus äratus!!!
Killerfilm
ReplyDeleteSee võttis filmi mõnusalt täpselt kokku :D
Delete