Friday, June 27, 2014

Sünnipäevane väljakutse

Avastasin, et mu sünnipäevani on vähem kui kuu. Ja kuna mu elus midagi nii kohutavalt ägedat ei toimu, siis tundub olevat paras hetk alustada ühe võimsa väljakutsega, sest kirjutada on ju vaja. Ma ei saa küll päris kindel olla, et suvisel ajal see nii hästi õnnestub nagu talvine variant, aga ma annan endast parima. Teemad on kenasti kirja pandud, seekord aitab mind random.org ja ega´s muud kui alustame.

Tänasel ööl sain teema nr 3 - lemmikraamat

Ei saa öelda, et esimese teemaga väga vedanud oleks :D Natuke selline kuivavõitu algus mu väljakutsele, aga mõnes mõttes ka märgiline, sest raamatud mängivad mu elus väga suurt rolli.

Loomulikult pean ma alustama väitega, et üht lemmikraamatut ei ole võimalik välja valida, sest häid raamatuid on lihtsalt nii palju. Lisaks on lemmikraamatu nimetamisel alati väga raske otsustada, kas valida mõni raamat, mis on väga puudutanud, mõtlema pannud, elu muutnud, aga mida rohkem lugeda ei suuda. Või võtta mõni raamat, mis on nii hea, et seda võiks lugeda veel ja veel ja veel. Ma püüan sedapuhku balansseerida nende kahe vahel, vaatab, kuidas õnnestub.

Minu esimene lemmikraamat oli Maria Halasi "Viimases pingis". See raamat oli mul vanaema juures ja ma lugesin seda iga viimanegi kord, kui vanaemal külas käisin. Ja ma käisin ikka päris tihti. Ma ei oska enam öelda, miks mulle see raamat nii meeletult meeldis. Kunagi hilisemas eas lugesin uuesti ega saanud mingit elamust. Isegi nostalgiat ei tundnud. Lihtsalt üks klassikaline nõukogudeaegne raamat, kus kollektiiv aitab üksikul mustal lambal inimeseks saada.

Järgmisena meenub mulle Aleksandra Brušteini "Tee viib kaugusse". Seda sai ka söögi alla ja peale ja loomulikult ka kõrvale loetud. Mingil hetkel saavutasin selle, et ma ei pidanud enam sõnu lugema, sest teadsin lauseid peast. Kusjuures see on nüüd raamat, mida ka praegu hea meelega kätte võtan. Hästi ilusate inimeste ja ideaalidega teos. Meie pere raamat sai nii kapsaks loetud, et ühel traagilisel päeval viskas ema selle minema. Nojah, ei olnud tal enam algust (kuna ma olen peres kolmas, siis algusest ei teadnudki ma mitte midagi, nagu ka Karlssoni-raamatu lõpust) ja lõppki tuli ootamatult. Aga vahepealset sai ju lugeda! Nüüd on mul riiulis õnneks korralik kaantega variant.

Pärast seda tuleb tükk tühja maad, kuni gümnaasiumis võtsin kätte Bulgakovi "Meistri ja Margarita". Ma mäletan siiani täpselt seda, kuidas ma istusin oma toas oma voodil ja lugesin esimest lehekülge ja sain aru, et nüüd olen ma leidnud oma lemmikraamatu. Hästi intensiivne tunne oli ja kestis viimaste lehekülgedeni. Jällegi selline teos, mille võlu pole kadunud. Venelaste seriaal tekitas minus täielikku vaimustust, välja arvatud Wolandi välimus. Minu jaoks on ta siiski rohkem pikkjalg-isa-tüüpi tegelane :D Kõige ilusam armastuslugu üldse!

Ja ma valetaksin endale, kui ma siinkohal ei mainiks "Harry Potterit". Kui need raamatud Eestis populaarseks said, käisin ma ülikoolis. Võib-olla said varem ka, aga mina sain teadlikuks neist sel ajal. Ja suhtusin otseloomulikult väga põlglikult - mingi populaarne asi, massidele. Minusugune kõrgete ideaalidega noor loeb ainult "Loomingu raamatukogu" ja meelelahutuseks natuke Viidingu luulet. Kuni ma ühe sessi ajal mõtlesin, et äkki loeks. Ja loomulikult sattusin täielikku vaimustusse. Filmid kusjuures ei paku mulle suurt midagi, minu meelest on masendav, kui hädised on neis Ron ja Harry. Raamatus on nad mõlemad jumalast lahedad tüübid.

Sedapsi siis nende raamatutega. Tegelikult oleks võinud kirjutada ka "Vendadest Lõvisüdametest", "Kangelaspioneeridest", "Hamletist", "Kõrboja peremehest", "Stepihundist", "Rekonstruktsioonist", Andra Teede ja Doris Kareva ja Juhan Viidingu ja Juhan Liivi luulest, Uku Masingust jne. Aga kui liiga paljudest kirjutada, siis pole ju enam lemmikraamatust kirjutamine.

No comments:

Post a Comment