Hansapäevad

Möllasime täna Päevadel. Mitte et seal nüüd minu jaoks mingeid erilisi atraktsioone oleks olnud, kõvasti laata ja kultuuriprogramm, mida ma ei väisanud. Vabanduseks oli laps. Laadal ikka käisin, ostsin šokolaadi ja jäätist ja jääjooki.

Laps muidugi tegutses rohkem. Käis miniloomaaias karvaseid sigu ja pisikesi kitsi katsumas, püüdes neid meeleheitlikult varutud kõrtega sööta. Need, kurjamid, muidugi ei tahtnud, maiustasid hoopis värske ja mahlase rohuga, mis jalge all kasvas. Batuutidel käis ka, aga üsna alguses suutis oma selja marraskile sõita, nii et õnneks palju ei tahtnudki. Mul oli kangesti kahju ühtedest batuudivendadest, kes olid kohale tulnud ilma liumäeta. Keegi ei tahtnud nende juurde minna. Istusid mehed kurbade nägudega. Ruudi muidugi mainis neile ka, et liumäge pole, ta läheb ühte teise kohta. Ehk oli sellest otsesest ja karmist kriitikast abi ja järgmisele laadale võtavad nad kaasa konkurentsivõimelisema hüppeala.

Õhtul poole kaheksa paiku tormas koju palja ülakeha ja lõhkiste teksadega rokkstaar: "Emme, kas ma võin naabripoistega laadale minna?" Andsin talle särgi ja raha kaasa, lugesin sõnad peale ja saatsin lustima. Endal oli imelik küll, et nüüd on siis mul selline suur laps, kes läheb õhtul sõpradega linna peale.