12. klassile mõeldes

Nii, nüüd ongi ta käes :)

Loomulikult olen ma närvis. Seda ma üldse ei kahtlustanudki, et ma ei ole. Aga see, et mul mustandipabereid jagades käed PÄRISELT ka niiviisi värisevad...see oli üllatus mulle endalegi. Jõhker ma ütlen. Küll oleks hea olla sellise aine õpetaja, kus ei ole riigieksamit. Ma arvan, et see oleks nii lõõgastav. Ei taha enne kooli lõppu vanu asju enam korrata, tühja kah, teeme siis midagi muud. Ja jälle oleks kõik inimesed õnnelikumad. See oleks  vist parem variant õnnelikuks saamiseks, kui see eelmine, mis ma välja pakkusin :D

Tulist arutelu püstitunud teema ümber tekkinud pole. Oli mul õigus ja teie, mu salapärased lugejad, leiate samamoodi? Või lihtsalt keegi ei viitsi sõna võtta? Tegelikult ka, see polnud kuidagi pahatahtlikult mõeldud. Kui siis õige pisut. Ühesõnaga, paneme teema lukku ja armastame üksteist ikka edasi. Minu suhtumine teisse on just selline, nagu ma ühes varasemas postis kirjutasin (ei saa oma värisevate kätega otsida, aga see koht, kus etenduse tegemisest oli pajatatud), ja fakt on ka see, et just see lõpuklass oli klass, kelle pärast mul oli eriti hea meel, kui sain teada, et gümnaasiumitunnid jäävad siiski minu kanda. Ma loodan nüüd, et nooremad klassid ei tunne ennast puudutatuna. Pole põhjust. Ma arvan, et kui mul õnnestuks oma blogisse mõned smailikad organiseerida, siis saaks nii mõnegi asja selgemaks. Puudust tunnen eelkõige nendest: :hull: :peksa: :sarkasm: :naeranennsatribadeks: :mõtlik: :segaduses: :kahemõttelisus:

Aga meenutaks siis hea sõnaga kadunukest ka :D

Ma arvan, et mulle jääb elu lõpuni meelde see klass sellega, et ükskord kukkusid mul nende tunnis püksid peaaegu maha. Ma LOODAN, et klass seda tähele ei pannud, aga mul endal oli küll kummaline hetk. See oli esimesel aastal, kui stressist oma seitse-kaheksa kilo alla võtsin, nii et KÕIK riided olid suured.
Teine asi, mis on sööbinud mu mällu, on ühe inimese karvased jalad. Ma ei suuda ühegi inimesi jalgu enam normaalselt vaadata, saati siis selle konkreetse isendi omasid.
Kuni 12. klassi esimese kolmandiku lõpuni oli see klass, kus kommunikatsioon toimus kõige paremini, s.t mitte mina üksi ei rääkinud, vaid õpilased ka.
See on klass, kus ma kõige rohkem kuulsin pidutsemisjuttu.
See on klass, kus puudutud tundide arv ühe inimese kohta on kõige kõrgem.
See on klass, kus inimesed hoidsid kokku.
See on klass, kust jääb meelde väga palju värvikaid inimesi.
See on klass, kus inimeste huvid olid nii seinast seina, kui üldse olla saab.

Laias laastus on see klass, kus ma tundsin iseennast kõige rohkem ära.

Ja sellepärast on mul kahju, et nad ära lähevad. Te oleks võinud igaveseks jääda 11. klassi. Siis poleks meil üldse mingeid muresid tekkinudki. Sest kuni te mind ümber ei veena, jään oma arvamuse juurde, et eksamieelne õppimine ei toimunud päris maksimaalse jõuga. (ja ikka ootan sinisilmselt, et keegi mind ümber veenaks, sest ÄKKI ikka vaikselt toimus. Nii nagu siis, kui me raadioteatrit kuulasime ja te olite selliste nägudega, et kohe surete igavuse kätte ära, aga pärast ütlesite, et oli huvitav. Deem, äkki minu arusaam sellest, kuidas väljendub ind ja huvi, on lihtsalt....ebapiisav?)

Olgu see siis minu lõpukõneks teile, lilli tuua ma teile ei saa, sest ma kardan, et Sirkka mõrvaks mu sel juhul eriti brutaalsel kombel, nii kalli-kalli ja mingu teil ikka hästi.